Elisa Grupi juhtiv küberturbenõunik Mikko Hyppönen vaatas oma Elisa TechDay 2026 ettekandes „State of the Net“ tagasi enam kui kolmele aastakümnele tehnoloogia arengus ning nentis, et tehisintellekti revolutsioon võib kujuneda suuremaks muutuseks kui internet ise.
Mikko alustas küberturbe valdkonnas 1991. aastal ning olnud sellest ajast saadik tunnistajaks tervele tehnoloogiliste revolutsioonide jadale: „Toona võitlesime heatahtlike häkkeritega, kes kirjutasid viiruseid lõbu pärast, internetti kui sellist polnud veel olemaski, e-post polnud üldiselt kättesaadav ja veebi polnud leiutatud.“
30+ aastaga on järgnenud üks tehnoloogiline revolutsioon teise järel. Kui reeglina kipume revolutsioonide kiirust üle hindama ja nende ulatust alahindama, siis AI-revolutsiooni puhul on Mikko arvates tegemist kõige kiirema revolutsiooniga, mida oleme seni näinud.
Oma 5 aastat tagasi avaldatud raamatus „Internet“ ennustas Mikko, et internetirevolutsioon on suurim asi, mis meie eluajal aset leiab ning meid jäädakse ajaloos igaveseks mäletama põlvkondadena, kes läksid esimestena internetti. Tänaseks ta arvab, et eksis ja meid jäädakse mäletama põlvkonnana, kes said esimesena ligipääsu tehisintellektile: „Võimalik, et tegemist on inimkonna ajaloo kõige suurema üksiksündmusega.“
Iga revolutsioon toob meile nii hüvesid kui probleeme
Mikko nendib, et iga revolutsiooniga kaasnevad ka probleemid. Näiteks tõi internet meile ühenduvuse, meelelahutuse ja äritegevuse, kuid tõi kaasa ka globaalse kuritegevuse. Tänaseks on palju tõenäolisem, et keegi varastab sinu kasutajakonto või pääseb ligi sinu andmetele, kui et keegi varastab sinu jalgratta või näppab taskust rahakoti. Kuritegevus on kolinud internetti ning on muutunud kohalikust nähtusest globaalseks.
Ilmselt nõustume kõik, et internetirevolutsioon tõi meile rohkem head kui halba, aga tegemist on kompromissiga. Sama lugu on kõigi teiste revolutsioonidega – sotsiaalmeedia, pilvetehnoloogia ja mobiiltelefonidega.
Tehisintellekti puhul on panused nii võimaliku kahju kui kasu osas suuremad kui kunagi varem. Ja see pole enam pelgalt küberturvalisuse küsimus – küsimus on selles, kas jääme selle planeedi kõige intelligentsemateks olenditeks.
Selle planeedi viimane programmeerija on juba sündinud
Varem on arvatud, et loomingulisus kuulub ainult inimestele – kui ka loomad võivad olla intelligentsed, siis kunsti on seni loonud ainult inimesed. Nüüd ühtäkki oskame luua süsteeme, mis on lisaks ka loomingulised.
Enda sõnul vihkab Mikko mõtet, et maailma parimad kunstnikud hakkavad olema arvutid, mitte inimesed – ning ei oska endale isegi ära põhjendada, miks see mõte talle nii vastumeelne on. Samas usub ta täielikult, et just nii läheb. Viimase aasta jooksul on täielikult AI loodud muusikapalad jõudnud üle Euroopa edetabelite tippu. Ka kõiki teisi kunstivorme hakkavad masinad tegema objektiivselt igas mõttes inimestest paremini.
Üks kunstivormidest, mis muutub, on koodi kirjutamine. Mikko sõnul teavad programmeerijad hästi, et koodi kirjutamine on lähemal kunstile kui tehnoloogiale. Tänaseks oleme aga viimane põlvkond, kes on käsitsi koodi kirjutanud. Tuleviku programmeerijad ei programmeeri, vaid lihtsalt paluvad masinal enda eest programmeerida.
Inimene tuleviku koodi ei mõista – ega peagi mõistma
Juba praegu küsivad informaatika esimese kursuse tudengid õppejõududelt kummastusega, kas päriselt oli seni iga koodirida inimese kirjutatud. „Tulevased põlvkonnad vaatavad senist koodikirjutamist samamoodi, nagu meie vaatame Egiptuse püramiide ja mõtleme: kuidas kurat nad küll suutsid sellise asja enda käsutuses olnud tööriistadega valmis ehitada?“ kirjeldas Mikko värvikalt.
Mikko sõnul on juba täna selgelt näha, et tulevikus ei suuda me mõista ei koodi ega isegi neid süsteeme, mis seda koodi iseseisvalt kirjutavad. Näiteks Claude’i uusimad versioonid on kirjutatud Claude’i enda poolt. Sisuliselt ütleme AI-le üha uuesti ja uuesti, et tee ise endast parem versioon – nii jõuame väga kiiresti AI-süsteemideni, millest inimesed enam üldse aru ei saa.
Just seepärast on praegu nii olulised raamistikud, kaitsepiirded ja põhimõtted, mida me nendesse mudelitesse juurutame. Sest varsti ei programmeeri me neid enam üldse ning saame vaid loota, et nad mäletavad kaitsepiirdeid, mille varasematele versioonidele andsime.
Tehisaru loob kiirelt nii riske kui võimalusi
Praegune kiirete muutuste aeg on ühteaegu põnev ja murettekitav. Ühelt poolt kasutavad ründajad AI-d turvanõrkuste leidmiseks, teiselt poolt kujutab AI ise endast ohtu.
Kolm aastat tagasi ennustas Mikko Austraalia küberturvalisuse konverentsi peaettekandes, et varem või hiljem hakkavad AI-süsteemid leidma n-ö zero-day turvanõrkusi – täiesti senitundmatuid turvaauke. Toona pidasid mitmed mainekad tegijad seda väljaütlemist täiesti pööraseks. Kui toona polnud meil ühtegi AI leitud zero-day’d, siis kõigest kolm aastat hiljem on neid kümneid tuhandeid. Sealhulgas alles tänavu oktoobris leitud laiaulatuslik PHP turvanõrkus, mis puudutab ligikaudu 70% maailma veebilehtedest.
Samal ajal oleme kõik kuulnud ulmeromaanidest pärit süžeedena kõlavad lugusid sandbox’idest välja pääsenud agentidest, kes on toime pannud kuritegusid, käivitanud omal käel arutelufoorumeid ja loonud hierarhiaid.
Ent Mikko jääb kokkuvõttes igal juhul optimistlikuks: „Kui me selle revolutsiooniga õigesti toime tuleme, ootab meid ees helge tulevik – mitte ainult meid, vaid kogu inimkonda. Ja just seepärast peame selle revolutsiooniga õigesti toime tulema.“
Mikko Hyppönen on rahvusvaheliselt tunnustatud tehnoloogiaekspert ja menuautor. Ta on turvalisust uurinud alates 1991. aastast ning töötab praegu Sensofusioni teadusjuhi ja Elisa juhtiva küberturbenõunikuna. Mikko on avaldanud oma uurimusi väljaannetes The New York Times, Wired ja Scientific American ning pidanud ettekandeid TED-i laval, Oxfordis, Harvardis ja MIT-is.
Mikko Hyppöneni ettekannet „State of the Net“ saab täispikkuses vaadata siin.