Artur Praun: alaliselt täistuuridel töötav töötaja on kui tiksuv pomm
Poleks juhti, kellele ei meeldiks, kui nende töötajad pingutavad. Kuid pingutamisel ja ülepingutamisel on oluline vahe – inimene, kes töötab igal hetkel 110% võimsusega ja ei suuda end isegi nädalavahetustel tööst eemale rebida või puhkusele minna, on kui tiksuv pomm, mis varem või hiljem plahvatab, räägib arvamusloos Elisa ärikliendiüksuse juht Artur Praun.
Kuigi esmapilgul võib juhile tunduda, et pidevalt täie võimsusega pingutav töötaja toob ettevõttele kasu – saavad ju kõik asjad tehtud ja on alati keegi, kellele saab loota – siis on see olukord, mis on reaalsuses üüratult ohtlik. Ohtlik nii töötajale endale kui ka kogu meeskonnale, kes on tänase päevani harjunud, et tiimis on keegi, kellele saab alati najatuda.
Ükski inimene pole kummist ja ühel hetkel jõuab kätte piir. Keegi, kes töötab pidevalt täistuuridel, peab ühel hetkel prõksuga murduma. See ei pruugi juhtuda täna ega homme, aga ühel hetkel küll. Ja kui see murdumine toimub, siis enamasti ongi kõik: pole ei inimest, kes teeks ülimalt tubli tööd ega ka inimest, kes teeks üsna head tööd. Kui kellelgi on lastud liiga pikalt liiga ereda leegiga põleda, on enamasti tulemuseks täielik läbipõlemine, kust tagasiteed vähemalt samasse rolli enam pole.
See on punkt, kuhu jõudmist iga juht iga hinna eest vältima peaks. Kuigi meeletult tubli inimese pidurdamine käib tihti juhi loomuse vastu, sest saavad ju asjad efektiivselt tehtud ja tulemused on silmapaistvad, siis on see lühinägelik ja kahjumlik investeering. Lastes kellelgi “üle panna” sillutatakse tee olukorrani, kus jäädakse ühel hetkel ilma kogu töövõimekusest, mis inimene pakkuda oleks saanud, selle asemel et õigel hetkel veidi pidurit vajutada ja kaotada sellest vaid osa.
Sageli pole asi inimeses, vaid organisatsiooni kultuuris
Siiski pole toksiline produktiivsus ja soov üliinimlikult pingutada midagi, mis oleks liiga harv. Seda esineb paljudes organisatsioonides ja paljudes rollides. Aga sageli ei algagi ülepingutamine üksikust inimesest – indiviidist, kes tunneb, et ta tahab teha rohkem – vaid keskkonnast, kuhu ta sattunud on ja mis sellist käitumist soosib.
Seetõttu on ka hea juhi roll edendada ja toetada sellist töökeskkonda, kus inimesed ei tunne survet pidevalt maksimumi nimel pingutada. See ei tähenda, et keegi peaks laisklema ja pidevalt asju lõdvalt võtma, vaid fookuses peaks olema pikaajaline jätkusuutlikkus ja tervislik tasakaal. Seda lähenemist peavad toetama ka mõõdikud ja saatma arusaam, et mõõdiku mitmekordsel ületamisel ei ole juht salaja töötaja üle uhke.
Viimase tunnevad töötajad kiirelt ära ning kui tekib arusaam, et kuskil on tegelikult peale kirja pandu veel mingi teine ootus, siis läheb teatud inimgrupp seda ka püüdma. Tihti oma enda heaolu ja tiimi pikaajalise edukuse arvelt. Seetõttu tasub olla ettevaatlik näiteks ülipingutavaid töötajaid avalikult ülekiitmast või viitamast kellelegi, et juhile meeletult meeldib, kui näeb, et keegi ka nädalavahetusel Teamsis aktiivne on.
Õige suhtumisega peab olema kogu tiim
Kuna meie töö ja suhtlus käib aina enam digikanalite kaudu, võib juhi jaoks olla keeruline oma töötajate juures märgata väiksemaid ohusignaale, mis viitavad toksilisele ülepingutamisele või muudele sarnastele muredele. Märgid nagu meilide saatmine hilistel õhtutundidel või intensiivne osalemine vestlustel veidratel aegadel võivad küll küsimusi tekitada, ent sageli jääb nende tähendus ebaselgeks: kes teab, miks inimene oma töö nii otsustas korraldada.
Kui silmast-silma suhtlust on vähe, kipuvad märgid ülepingutamisest tihti märkamata jääma.
Seetõttu on oluline, et mõistlikust tasakaalust ja oodatud normaalsusest teaks terve tiim. Kindlasti on abi ka sellest, kui tiimi dünaamika ja usaldus on sellisel tasemel, et juletakse ohumärkidest välja teha. Kui juhil jääb midagi tähelepanuta, võivadki sageli just teised tiimiliikmed ära tabada, et keegi on ületöötamise äärel. Päevast-päeva kõrvuti töötavad inimesed tunnetavad muutuseid inimese käitumises ja meeleolus isegi paremini kui juht ning kui tiimis on laotud õige vundament, siis viidatakse õigel hetkel nende märkide tekkimisest ka juhile, kes saab vajaduse korral juba ise sekkuda.
Juhtides inimeste ootuseid, kehtestatud ootustest päriselt kinni pidades ja najatudes ohumärkide ära tundmiseks tervele meeskonnale on võimalik jõuda töökeskkonnani, kus kõik töötajad teevad nii palju kui vaja, seejuures ennast absurdselt koormamata. Kui see pool jätta aga meeskonnas tähelepanuta, võib end õige pea leida punktist, kus kõige võimekamad ja tublimad inimesed hakkavad otsima teed välja – sest koguaeg täistuuridel töötamine pole lihtsalt jätkusuutlik.