Põhisisu algus

Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö

Doris Kristina Raave
Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes? Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust. Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele. Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.
Kirjastus Petrone Print
2019, Hobid ja vaba aeg
Esmaliitujale 14 päeva tasuta Hakkan lugema

Lugejate kommentaarid

Seila
mõnus lugemine. Hästi ja huvitavalt kirja pandud! 06.01.2022

Samalt autorilt

Minu Mehhiko: Rikkad tšillit ei söö Minu Mehhiko: Rikkad tšillit ei söö

Otsi raamatut

{{ book.title }}
• {{ book.year }}
{{ book.title }}
• {{ book.year }}
{{ category.name }} Näita kõiki "{{ searchTerm }}" tulemusi

Laadi alla Raamatu äpp