Loe põnevat intervjuud menuki "Tema verine sepitsus" autoriga
Hiljuti ilmus Elisa Raamatusse šoti kirjaniku Graeme Macrae Burneti romaan "Tema verine sepitsus", mis kuulutati eelmisel aastal kuulsa Man Bookeri auhinna kandidaadiks. Autor väisas hiljuti ka kirjandusfestivali HeadRead Tallinnas ning andis Elisa Raamatule intervjuu.
„Tema verine sepitsus“ on olnud väga edukas. Mis on sinu arvates romaani edu põhjus?
See on paras pähkel. Ma poleks iial arvanud, et raamat, mille tegevus toimub 19. sajandi Šotimaa külakeses, võiks osutuda nii menukaks. Aga ma arvan, et lugejad reageerivad ennekõike tegelastele. Vaatamata raamatu ebaharilikule ülesehitusele on „Tema verine sepitsus“ lihtsalt romaan 17-aastasest noorukist, kes sooritab kohutava vägivallateo. See on psühholoogiline uurimus. Ma arvan ka, et sedamööda, kuidas raamat on jõudnud eri riikidesse, on lugejad suutnud tõmmata ühendavaid jooni Roddy olukorra ja oma riigi ajaloo sündmuste vahele.
Sa tegid „Tema verine sepitsus“ jaoks palju eeltööd ja lugesid ka mõningatest ajaloolistest mõrvajuhtumitest. Kas sul on arhiivi uurimistöö avastuste kohta mõni huvitav lugu välja tuua.
Ma armastan uurimistööd ja Šoti rahvusarhiivis on kõiksugu põnevaid dokumente (tunnistajate ütlused, psühhiaatrilised hinnangud jne). Aga kõige huvitavam leid oli, et selle laulu, mida raamatus võõrastemaja stseenis lauldakse, kirjutas minu vana-vana-vana-vanaisa. Kaks nädalat enne seda avastust olin ma kirjutanud just ühe stseeni raamatu jaoks, milles kaks venda paadiõnnetuses surma saavad. Ja seejärel sain ma teada, et seesama vana-vana-vana-vanaisa ja tema vend uppusid samuti paadiõnnetuse tagajärjel. See toob mulle siiamaani kananaha ihule.
Mida sa oma meistriteose „Tema verine sepitsus“ kirjutamise ajal kõige enam nautisid? Kas sa üldse naudid kirjutamisprotsessi või on sul kirjanikuna kõige parem tunne ikkagi siis, kui romaan on juba valmis ja avaldatud?
Kirjutamine on minu jaoks piinarikas tegevus. Kui raamat on valmis, tunnen ma alati kergendust. Aga siis tekib see kohutav tunne, et oleksin pidanud rohkem pingutama, et raamat veelgi parem saaks. Aga ükskord tuleb lihtsalt lõpetada ja öelda: „Valmis!“. Parimad hetked on need, kui olen mingi stseeni kirjutamisest täielikult haaratud (ja lihtsalt tean, mis tulema peab). Siis tunnen, et nüüd läks täkkesse. Nähtud vaev tundub väärt olevat alles hiljem, kui lugejatelt tuleb tagasiside, et neile raamat meeldib.
Mis žanri raamatuid sa ise kõige enam lugeda armastad?
Ma ei tea, kas seda saab žanriks pidada, aga ma kipun eelistama 20. sajandi keskpaiga ilukirjandust. Loen pigem Euroopa autorite eksistentsiaalse sisuga teoseid. Mulle meeldib lugeda ka mitte-ilukirjandust: ajalooteoseid, elulooraamatuid ja muud sellist. Üldjuhul tekitab see märksa paremini uusi ideid.
Mis on su lemmikud krimi- ja detektiiviromaanid?
Ma armastan Belgia kirjaniku Georges Simenoni töid. Kõige paremini teatakse neid 75 raamatut, mille peategelane on inspektor Maigret, aga Simenon pole kaugeltki ühe žanri kirjanik. Minu jaoks on ta ilukirjanduse meister. Tema raamatutes pole iial ühtki üleliigset sõna või poeetilist ilustust. Aga ometi jõuab ta minu arvates märksa sügavamale kui paljud teised kirjanikud, kes pingutavad, et lugejale oma intellektiga muljet avaldada. Ja see on märkimisväärne saavutus, kui arvestada, et iga tema raamat valmis kõigest 11 päevaga!
Kas sa töötad ka praegu uue romaani kallal? Saad sa meile sellest veidi rääkida?
Ma teen praegu oma kolmanda romaani „The Accident on the A35“ viimaseid parandusi. See on minu esimese raamatu „Adèle Bedeau' kadumine“ järg. Mõlema raamatu tegevus toimub silmapaistmatus Prantsuse väikelinnas. Ehkki mõlemas raamatus on olemas krimielement, tegeletakse neis peamiselt sündmuste keerisesse sattuvate tegelaste psühholoogiaga. „The Accident“ jõuab Ühendkuningriigis poelettidele oktoobris.
