Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus Jaana Albri Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam. Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed. Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Kirjastus Petrone Print
2016, Hobid ja vaba aeg

Esmaliitujale 14 päeva tasuta Hakkan lugema