Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika — psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda — kohati isegi lõbusas toonis — inimloomuse kummaliste tahkude üle.
[...]
“Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”
Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?
Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.
“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”
“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”
“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.
“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”
“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimuhaigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…”
[...]
Kirjastus: Harte,
2012,
IlukirjandusHakkan lugema
Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika — psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda — kohati isegi lõbusas toonis — inimloomuse kummaliste tahkude üle.
[...]
“Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”
Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?
Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.
“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”
“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”
“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.
“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”
“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimuhaigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…”
[...]
Aasta
