Osa organisatsioone on toonud töötajaid tagasi kontorisse, et võimendada loovust, kiirendada ideede vahetust ja suurendada innovatsiooni. Tegelikult ei loo uusi ideid kohustuslik kontoripäev, vaid koostöökultuur, kus inimestel on võimalus ja julgus mõelda tavapärasest kaugemale.
Viimastel aastatel on paljud organisatsioonid toonud töötajaid tagasi kontorisse usus, et füüsiline koosolemine aitab kaasa innovatsiooni sünnile. Selle loogika taga on arusaadav mõte: kui inimesed kohtuvad sagedamini, tekib rohkem spontaanseid vestlusi, jagatakse rohkem teadmisi ning uusi ideid sünnib lihtsamini. Kuigi ühine kontoripäev võib tõepoolest luua innovatsiooniks soodsad tingimused, ei taga ainuüksi kontoris viibimine uudsust. Hübriidtöö vajab teadlikke koostööd soosivaid tegevusi ja juhtimisvõtteid.
Koosolekuid pungil päev võib innovatsiooni pärssida
Mis aga juhtub siis, kui suurendada kontoritundide osakaalu lootuses, et see tagab vaikimisi suure innovatsioonitulva? Paljudes ettevõtetes tähendab kontoripäev rohkem kohtumisi, arutelusid ja sotsiaalset suhtlust. Kui töötaja päev täitub järjestikuste koosolekutega, jääb vähem aega süvenemiseks, analüüsiks ja uute lahendustega edasitöötamiseks. Tahame või mitte, kuid pärast kaheksat tundi mõttetihedaid kohtumisi ei ole meist ilmselt keegi enam kõige teravam ega loovam.
Ja kuigi koostöö on innovatsiooni oluline osa, vajavad loovad ideed ka keskendumisaega. Sageli on kodukontoris lihtsam teha süvenemist nõudvaid ülesandeid, samas kui kontor sobib paremini koostööks ja vahetuks suhtlemiseks. Innovatsiooni soodustamiseks on vaja mõlemat: võimalust ideid ühiselt arendada ning aega mõtteid rahulikult seedida, analüüsida ja edasi arendada.
Innovatsioon vajab eesmärgipärast kohtumist
Ent kontoripäevad võivad olla väga väärtuslikud, kui neil on selge eesmärk. Selle teadmiseni oleme me Elisas pärast pikka hübriidtöö analüüsi ja töötajate kaasamist jõudnud. Mõistsime, et vaid kontorisse tulemisest ei piisa. Väga tore on kolleege näha – ja inimesed seda ka soovivad –, kuid kui kontorisse tulemine on eesmärk omaette, mitte vahend koostöö parandamiseks, võib selle mõju jääda oodatust väiksemaks.
Milleks siis kokku tulla? Näiteks võivad tiimid kasutada ühiseid tööpäevi ajurünnakuteks, strateegilisteks aruteludeks, probleemide lahendamiseks või uute toodete arendamiseks. Inimesed tulevad kokku konkreetse eesmärgiga luua midagi uut ning füüsiline keskkond toetab seda protsessi.
Samas oleme õppinud ka, et see, mis töötab ühe tiimi puhul, ei pruugi sobida teisele. Seetõttu ei saa kõigile kehtida rangelt samad põhimõtted. Kõige tõhusam on, kui iga tiim saab oma töökorraldust kohandada: otsustada, millal ja mis eesmärgil kohtutakse ning kas koostööd tehakse kontoris või hoopis väljaspool tavapärast töökeskkonda.
Kontor ei päästa, kui psühholoogilist turvalisust pole
Lõpetuseks tasub innovatsiooni ja koostöö juures tähele panna veel üht seost, mida juhid kipuvad vahel kahe silma vahele jätma. Ükskõik kui häid tööriistu me töötajatele ei paku või kui palju me ei investeeri loovust toetavasse füüsilisse keskkonda, ei pane need üksi inimeste häält kõlama ega suurenda motivatsiooni.
Kui vaimne keskkond on toksiline, pidurdab see paratamatult uute ideede sündi. Passiivagressiivne suhtumine, hirm eksida või tunne, et mõtteid ei väärtustata, vähendab inimeste valmisolekut neid jagada. Sellises keskkonnas ei julgeta enam katsetada ega tulla välja uute lahendustega. Kohustuslikust kontorisse tulekust on siis veelgi vähem kasu.