Eesti krimikirjanduse meistriklass: tegevus võiks toimuda naabermajas

Tihti puutuvad krimisõbrad kokku Skandinaavia või Suurbritannia väikelinnade elu ja võikate kuritegudega. Võib-olla on hea, et need sünged krimkade tegevuskohad asuvad meist piisavalt kaugel. Samas on vahel hea kätte võtta ka selline raamat, kus tegevustik leiab aset mõnes tuttavas kohas ja tegelasteks on inimesed, kes võiks vabalt põhineda naabermaja pererahval.

Põnevad, meeliköitvad sündmused on eestlastele südamelähedastesse paikadesse paigutanud krimikirjanik Katrin Pauts, kelle põnevikud on lugejate seas osutunud ülimalt populaarseks – juba aastaid on Pautsi raamatud laenutatuimate raamatute edetabelis kõrgeid kohti hoidnud. Millised lood peituvad nendes kaasahaaravates põnevikes?

Debüütromaan „Politseiniku tütar“ ilmus 2016. aastal. Töös ja eraelus pettunud Eva sõidab Saaremaale Tuulegi rannakülla, eesmärgiga leida vanematekodus veidikenegi hingerahu. Ta tahab välja selgitada, mis ta perekonnaga 20 aastat tagasi juhtus – teineteise järel lahkusid tema juurest mõlemad vanemad. Kodusaarele naaseb ka Eva vend Andres, kellega koos asutakse müsteeriumi lahendama. Peagi mõistab Eva, et miski pole nii, nagu ta on arvanud ja Evat ümbritsevad inimesed paljastavad oma tõelise pale.

Järgmise romaani, „Tulekandja“ tegevus leiab aset Muhumaal, kus autor on ka ise sündinud ja üles kasvanud. Pimedatel maanteedel hukkuvad noored naised, kes on omavahel väga sarnased. Asja uurima asunud ajakirjanik kaob. Eelmisest raamatust tuttav Eva asub koos kolleegiga kahtlustäratavate sündmuste asjaolusid välja selgitama ja niidiotsad viivad nad Muhumaa külakesse, mis varjab endas suurt saladust.

Saarte-põnevike sarjast viimane, „Hull hobune“, viib lugeja Hiiumaale. Eva vend Tom on Hiiumaale turismitalu ostnud ja Eva läheb sinna suveks puhkama. Lugu võtab aga sünge pöörde, kui turismitalu külalised kummalisel viisil surevad. Paistab, et valla on pääsenud mingi iidne needus – seda kinnitavad ka legendid sellest, kuidas samas paigas põletati sajandeid tagasi nõid. Pärast verist mõrva ei jää Tomil muud üle kui ise asja uurima asuda – selgub, et ta ei ole Evast sugugi kehvem detektiiv.

Lugu ilmus Diktor.ee-s.