Elisa IT-juht: pidevalt kõige uuemate tehnoloogiate taga ajamine ajab lõpuks IT-tiimi hauda

IT-sektoris töötavad inimesed otsivad alaliselt võimalusi õppida midagi uut, katsetada uusi tehnoloogiaid või läheneda probleemidele uue nurga alt. See ei tähenda aga seda, et ettevõtted ning juhid pead uudsust ja innovaatilisust taga ajama vaid millegi uue tegemiseks, pigem on inimeste heaolu ja jätkusuutlikke süsteemide loomisel oluline leida õige tasakaal tuttava ja testitu ning uudse ja põneva vahel, räägib Elisa IT-juht Villu Teearu.

Kuigi võib tunduda, et IT on loodud pidevalt kõige uuemate ja kõige ägedamate asjade tegemiseks, siis ei saa pikaajalisele äriedule, süsteemide jätkusuutlikkusele ning töötajate töörõõmule rõhuv organisatsioon lubada endale lahmimist, selge plaanita eksperimenteerimist või pimesi tulistamist. Vanade lahenduste asemele uute leidmine ning IT-töötajatele piisavas koguses väljakutsete ja avastamisruumi jätmine on küll oluline, kuid seejuures tuleb meeles pidada, et iga innovatsioon peab tulenema selgest eesmärgist ning loogilisest lähtepunktist.

Uued tehnoloogiad – olgu need uudsed programmeerimiskeeled, raamistikud või arhitektuurilised võtted – avavad ettevõtetele uusi võimalusi ning pakuvad arendajatele midagi uut, mida endale selgeks teha. Niisamuti muutuvad versiooniuuenduste toel pidevalt paremaks, lihtsamaks ja turvalisemaks juba käigus olevad lahendused, mis nõuavad samuti harjumist ning vanade võtete pealt uute peale ümber kolimist. Ühel hetkel tuleb aga mõista, et kuskilt jookseb taluvus- ja tasakaalupiir, mis määrab, millele saab konkreetsel hetkel ressursse pühendada ning mis peab ootama homset päeva.

Samas ei saa ükski ettevõte jääda kinni eilsesse päeva ning üritada läbi lüüa tehnoloogiatega, mis võeti kasutusele aastal 1983. Kuigi need võivad veel oma ülesandeid enam-vähem täita, siis on ebatõenäoline leida tööturult inimesi, kes vanade tehnoloogiatega töötada sooviks, teisalt on pea võimatu tagada ka vanade lahenduste turvalisust, kuna viimased suuremad uuendused jõudsid nendesse aastate eest.

Teisalt ei saa aga tehnoloogiaportfelli regulaarselt uuendades teha ka liialt suurt hüpet tulevikku ning seda sarnaste probleemide pärast – liiga uusi lahendusi ei oska keegi veel kasutada ning on võimatu garanteerida, et tehnoloogia saab aastate jooksul vajalikke uuendusi, mis aitaks selle ka pikemaajaliste projektide puhul mõistlikuks muuta. Sestap tuleb silmas pidada uute tehnoloogiate küpsusastet ning reaalselt läbi mõelda, kas soovitu on praeguses olukorras praktiline ning kas millegi uue kasutusele võtmine on konkreetses olukorras üldse kõige õigem tee edasi.

Inimfaktor on võtmetähtsusega

Uute tehnoloogiate kasutuselevõtu juures mängib tööturu ja kasutusmõistlikkuse kõrval olulist rolli ka inimfaktor ning meeskonna üldine töörõõm. Kuigi arendajad ning teised IT-inimesed on olemuselt õppimishimulised, ihkavad ka nemad oma töös vähemalt mingil määral stabiilsust ning võimalust nautida töövõite. Pidevalt järjest uuemate tehnoloogiate peale hüppamine, jätmata seejuures hetkegi midagi korralikult juurutada ja süvitsi tundma õppida, võib kiirelt muutuda tüütuks, koormavaks, rutiinseks ning millekski, mis viib ühel hetkel läbipõlemiseni.

Samas ei saa kalduda ka teise äärmusesse ning üritada arendajat rakendada sama vankri ette järgmiseks kümneks aastaks. Kuigi üksikud spetsialistid soovivad lõpuni ja täielikult pühenduda ühele tehnoloogiale, siis mingi aja jooksul soovib enamus inimestest proovida ka midagi uut. Pikaajalise plaani ning selgele struktuurile najatuvas organisatsioonis on see ka midagi, mis on hõlpsasti saavutatav, tekitamata seejuures olemasolevate tööde kõrvale liialt lisakoormust või sundimata inimest “relvaähvardusel” homseks uus programmeerimiskeel selgeks saama.

Seega on heaks lähenemiseks uusi tehnoloogiad õppida ja katsetada näiteks vähemkriitilistes kõrvalprojektides või vaid majasiseseks kasutamiseks mõeldud rakendustes millegi uue proovimine. Ühelt poolt on nende nõutav esmane ajakulu ja ekspertmõistmise tase madalam, teisalt aitavad need maandada riske ning lubada arendajal ning ettevõttel uusi lähenemisi testida vähempingelises keskkonnas, teha veidi vigu ning nendest vigadest õppida.

Niisamuti ei tasu karta tiimi juba uue tehnoloogiaga sina-peal olevate inimeste värbamist – nad aitavad õpikõverat oluliselt tasandada, ideid valideerida ning saavad toetada ka eesootavate töötajate õpinguprotsessi – näiteks juhtudel, kui pärast põhjalikke arutelusid on otsustatud mõni alustehnoloogiatest pikema perspektiivi vaates ringi vahetada ning inimesed peavad uue lähenemisega sõbraks saama.

Uudse tehnoloogiaportfelliga töötajate värbamise juures tasuks aga vältida olukorda, kus meeskonda värvatakse vaid väga niši-tehnoloogiaid valdavaid spetsialiste, saavutades lõpuks tulemuseks tiimi, kus on 40 inimest ja 40 tehnoloogiat ja kõik oskavad teha vaid ühte asja. Kuigi oskuste mitmekesisus on hea, saavad parimad õppida vaid parimatelt ning olles ettevõttes ainus, kes mõnd tehnoloogiat jagab, võib asjad kiirelt üsnagi üksikuks muuta. Niisamuti tuleb mõista, et liialt hajevile aetud tehnoloogiaportfell hakkab ühel hetkel tekitama probleeme – tehes kõige natukene ning siit-sealt, on võimatu teha midagi päriselt väga hästi.

Arendajad teavad, mida nad soovivad

Kõige eelneva kõrval ei tohiks tähelepanuta jätta ka inimeste enda soove. Kui meeskonnas on spetsialist, kes tunneb tõeliselt kirge tehnoloogia vastu, mis ettevõtte tehnoloogiaportfelli hetkel ei kuulu, ei tasu huvi ja väljapakutud ideid kohe tagasi lükata. Inimesed soovivad areneda endale sobivas suunas ning kuigi ettevõtte ridades töötades on mõned tehnoloogiad vältimatud, peaks suutma hea juht sobivatel hetkedel inimeste kitsamaid huvisid arvesse võtta.

Igas suuremas arendustiimis tegeletakse korraga mitme erineva teemaga ning iga teema koosneb kümnetest väiksematest projektidest. Kui kellegi huvi uue tehnoloogia vastu on siiras ning selle kasutamismõistlikkus suudetakse piisavalt hästi ära argumenteerida, siis miks mitte seda mõne alamteenuse-alamteenuse juures põgusalt proovida? Kõige hullemal juhul saab kõigile selgeks, et see ei ole midagi, millega edasi töötada, paremal juhul võib meeskond aga avastada midagi sellist, mis võiks mingis vaates täielikult asendada mõne teise vananeva lähenemise.

Arenduskeskkonnas ning tehnoloogiasektoris töötamine on pidev tasakaalu leidmine – ühelt poolt tuleb tagada stabiilsus, jätkusuutlikkus ning selged ja tunnetatavad töövõidud, teiselt poolt tuleb tagada tehnoloogiliselt tasemel püsimine, IT-spetsialistide õppimis- ja avastamishimu rahuldamine ning innovaatiliste lahenduste leidmine. Kuigi see pole kerge, siis piisavalt nutika ja julge meeskonna toel on see tasakaalupunkt leitav – tuleb vaid mõelda, katsetada ning kasutada kainet mõistus.