Kaasaegne ja hingeliigutav lugu elust saarel – muusikast ja kogukonnast, õnnestumisest ja üksindusest –, mida on kujutatud võrdselt nii soojuse kui ka tõsidusega. See on lugu muusika ja sõpruse väest, unetusest ja hirmust pimeduse ees.
Elus pettunud tippdirigent Thomas Brander on saarele ehitanud uhke villa Casa Tritonuse, kus loodab leida pelgupaiga, kuid tema meelerahu näib ohtu seadvat ekstravertne naabrimees. Branden soovib end tunda mehena parimais aastais, kuid tema minapilt pole enam endine. Aeglaselt, kuid kindlalt leiavad tema ja ta naabri, kooli kuraatori Reidar Lindelli omavahelised suhted ühise tooni ning kahe samas eas, kuid põhimõtteliselt üsna erineva mehe vahel tekib tihe sõprus. Saarel elades ei saa jääda anonüümseks, siin jagatakse üksteise rõõme ja kurbust, istutakse samas paadis – isegi siis, kui see lekib.
Romaan võngub harmoonia ja dissonantsi vahel, otsides vastuseid kiireloomulistele küsimustele: kuidas saaksime kõigi oma erinevustega koos eksisteerida praegusel ajal? Kas leppimine ja patukahetsus on võimalik, enne kui kõik on möödas?
Kjell Westö (sünd 1961) on silmapaistev soomerootsi kirjanik, keda tuntakse enim tema Helsingi-teemaliste eepiliste romaanide järgi. „Põhjamaade romaani“ sarjas on ilmunud tema „Kus kõndisime kunagi“ (2011), „Terendus 38“ (2014) ja „Väävelkollane taevas“ (2018). Westö teostele iseloomulik joon – ajaloosündmuste mõju hapraile ja haavatavaile inimsuhetele – on hästi esil ka selles romaanis, mis ilmub üheaegselt rootsi, soome, taani, norra ja eesti keeles.
Kirjastus: Eesti Raamat,
2020,
IlukirjandusHakkan lugema
Kaasaegne ja hingeliigutav lugu elust saarel – muusikast ja kogukonnast, õnnestumisest ja üksindusest –, mida on kujutatud võrdselt nii soojuse kui ka tõsidusega. See on lugu muusika ja sõpruse väest, unetusest ja hirmust pimeduse ees.
Elus pettunud tippdirigent Thomas Brander on saarele ehitanud uhke villa Casa Tritonuse, kus loodab leida pelgupaiga, kuid tema meelerahu näib ohtu seadvat ekstravertne naabrimees. Branden soovib end tunda mehena parimais aastais, kuid tema minapilt pole enam endine. Aeglaselt, kuid kindlalt leiavad tema ja ta naabri, kooli kuraatori Reidar Lindelli omavahelised suhted ühise tooni ning kahe samas eas, kuid põhimõtteliselt üsna erineva mehe vahel tekib tihe sõprus. Saarel elades ei saa jääda anonüümseks, siin jagatakse üksteise rõõme ja kurbust, istutakse samas paadis – isegi siis, kui see lekib.
Romaan võngub harmoonia ja dissonantsi vahel, otsides vastuseid kiireloomulistele küsimustele: kuidas saaksime kõigi oma erinevustega koos eksisteerida praegusel ajal? Kas leppimine ja patukahetsus on võimalik, enne kui kõik on möödas?
Kjell Westö (sünd 1961) on silmapaistev soomerootsi kirjanik, keda tuntakse enim tema Helsingi-teemaliste eepiliste romaanide järgi. „Põhjamaade romaani“ sarjas on ilmunud tema „Kus kõndisime kunagi“ (2011), „Terendus 38“ (2014) ja „Väävelkollane taevas“ (2018). Westö teostele iseloomulik joon – ajaloosündmuste mõju hapraile ja haavatavaile inimsuhetele – on hästi esil ka selles romaanis, mis ilmub üheaegselt rootsi, soome, taani, norra ja eesti keeles.
Aasta
