Sigrid Savest: õnnelikumana tööl ja kodus

Töötajate tööõnn on ettevõttele üks olulisemaid väärtusi, aga samal ajal ka väljakutseid. Kui inimene on õnnelik oma töös ja oma tööandja juures, siis on paremad tema tulemused ning rahulolevamad lähedased. Mida saab tööandja teha, et olla peresõbralikum?

Praeguse, aga ka järgnevate aastate kõnekas väljakutse on see, kuidas luua töötajatele keskkond, mis teeb nad õnnelikuks ja võimaldab olla oma töös edukam. Töörõõm omakorda mõjutab koduseid suhteid. Kui pereasjad on korras, saab ka ametiülesandeid tulemuslikumalt täita. Parema töökeskkonna saab luua eeskätt läbi usaldusliku töösuhte, targema töö- ja eraelu tasakaalu hoidmise ja vaimsele tervisele tähelepanu pööramise.

Kuulmata koolikontsert või küpsetamata saiakesed

Kuigi peresõbralikkus algab igast tööandjast ja üksikisikust, on meil kollektiivse ühiskonnana veel päris pikk tee minna. Tänagi on palju neid, kes hoiavad oma töökohast kinni, kartes seda kaotada. Sest kui tööandja annabki lisaülesande või palub veidi kauemaks tööle jääda, siis pigem ei julgeta olla aus ja öelda, et „täna ma ei saa“ või „minu tänane töökoormus on juba liiast“.

Kuid kas juhi käsk olla pool tundi kauem tööl kaalub üles lapse koolikontserdi või lasteaia laadapäevale küpsetamata jäänud saiakesed? Ning kas juht peaks eirama asjaolu, et tõenäoliselt oleks seesama töötaja perele rohkem aega pühendades õnnelikum ja suudaks seetõttu tööd teha paremini kui kurnatuna või emotsionaalselt tühjana. Olulisem nn tagumikutundide mõõtmisest on ju siiski see, et eesmärgid on täidetud. Rääkimata sellest, kui vajalik on näiteks laval esinevale lapsele võimalus luua silmside publikus istuva ema või isaga.

Usaldus julgustab olla õnnelikum

Seega – peresõbralikum töökultuur algab ennekõike usalduslikust töösuhtest. Kui töötaja saab oma juhiga ausalt rääkida, tundes teise osapoole mõistmist ja avatust lahendustele, on ta ka ise oluliselt motiveeritum. Kui aga juhi esimene kahtlus on, et töötaja tahab tööluusi teha, on keeruline üldse peresõbralikkusest rääkida. Alati on võimalus teha kokkuleppeid ja kompromisse, kuid seda vaid siis, kui üksteist mõistetakse ja usaldatakse. Muidugi tähendab see nii töötaja kui ka juhi soovi seda teha.

Paremaks enesejuhiks ja targa töö tegijaks

Mida paindlikumat töökorraldust oma töötajatele pakkuda saame, seda enam suureneb ka töötajate enesejuhtimise oskuse vajadus ja tööandja toetav roll selles.

Kaugtööd tehes võib väheneda ajataju ning paigast nihkuda töö- ja koduste toimetuste tasakaal. Kui kontoris märkame, et kolleegid on ammu koju läinud või koristaja saabunud, siis kodus on tööpäeva lõppu keerulisem tajuda. Võib olla annab sellest märku laps, kes pärast koolitunde ootab perega koosolemise aega. Või siis elukaaslane, kes tahaks minna kinno või ühise õhtusöögilaua taga koos päevamuljeid jagada. Aga kui laps on trennis ja kaasal teised toimetused või elatakse üksi, võibki pikk tööpäev märkamatult öösse jõuda. Keegi ei pane sinu eest tuld kustu. Sellise käitumise pikaajaline mõju laastab peresuhteid ja tervist ning viia halvimal juhul läbipõlemiseni.

Seetõttu ongi peresõbraliku tööandja roll märgata ja toetada. Elisas teeme järjepidevalt selle nimel tööd, et tõsta töötajate teadlikkust aja- ja enesejuhtimisest, targemana töö tegemisest. Nii, et töö ja meelepai – olgu see hobiga tegelemine, treening, perega koosolemine – oleks tasakaalus ja me paremate enesejuhtidena oskaksime seda dikteerida. Kui töötaja suudab aega tööl efektiivselt juhtida, siis ei tohiks jääda momenti, et mõne tööülesande lõpule viimiseks tuleb pere või trenni arvelt aega näpistada.

Vaimne tervis sama oluline kui füüsiline

Peresõbraliku tööandjana ei saa mööda vaadata ka pead tõstvast vaimse tervise küsimusest. Kui ergonoomiline jalatugi parema füüsise nimel on juba iseenesest mõistetav, siis vaimsete murede ennetamine peaks saama samuti hügieenifaktoriks.

Kuidas märgata ohusignaale ja julgustada inimesi pöörduma spetsialisti poole? Kuidas ära tunda, et töötajal võib olla mure ja ta vajab abi? Peame üheskoos nii töötajate kui ka juhtidena õppima märkama ennast ja kolleege enda ümber. Ja mitte vaid siis, kui tunded ja muremõtted on paisunud juba ähvardavalt suureks. See on oluline teema, millega tegeleda just ennetavalt, mitte tagantjärele tarkusena.

Vaja kõrvaltvaataja pilku

Teadlikku eneseanalüüsi ja märkamist vajab ka tööandja. Igapäevategemistes sees olles võib kaduda võime näha olukorda objektiivselt. Arvame, et kõik töötab ja toimib, töötajad on õnnelikud. Ja võib olla toimibki, kuid alati on hea astuda korraks kõrvale ja vaadata pilti kõrvalseisja kingades. Teisalt võib see olla reaalsuskontroll, et praegused tegevused on ajale jalgu jäänud. Sel aastal peresõbraliku tööandja märgise programmi astudes oligi meie siht vaadata üle praegused protsessid – hinnata, mis toimib ja mis mitte. Samuti leida võimalusi, kuidas teha midagi uut ja põnevat, mis aitaks kaasa peresõbralikuma keskkonna loomisele. Täna programmi algmärgise omanikena võime tunnistada, et endasse vaatamine on olnud väga tervitatav ja õpetlik ja siit saab vaid täiskäigul edasi minna. Kindlasti ei ole me sellel teel veel finišis.

Tõtt-öelda ei olegi siin üht lõpujoont, sest peresõbraliku keskkonna loomine pole ühekordne, vaid järjepidev protsess. Nii ei saa ka tööandjad unne suikuda, vaid peavad pidevalt töötama selle nimel, et tervemat sisekliimat luua. Sisekliimat, mis põhineb usaldusel ja kus töötajatele on loodud kõik võimalused olla tulemuslikumad töötegijad, koostööaltimad kolleegid ja paremad kaaslased oma lähedastele. Igaühe panusega jõuame lähemale ühiskonnale, kus töö arvelt isadepäeva kontserdile minek või enda (vaimse) tervise eest hoolitsemine ei ole tabu, vaid teadlik ja loomulik tasakaalustatud elu osa.

Sigrid Savest, Elisa personalikonsultant ja peresõbralikkuse töörühma eestvedaja