Liigu edasi põhisisu juurde
Elisa

Breadcrumb

Kaija Teemägi: kiiremini, kõrgemale, kaugemale! Kas ikka peab ja kuidas?

18.09.2019

Kaija Teemägi

Kui praegu tegeleme veel tööstressi või läbipõlemise tagajärgedega, siis kiiremini-kõrgemale-kaugemale-mentaliteet peaks asenduma eluterve eneseteostamisega, ilma et selle all kannataks füüsiline tervis või vaim, kirjutab Kaija Teemägi.

Elame ühiskonnas, kus eneseteostusel on aina suurem kaal. Ühest küljest on siin kindlasti oma roll mängida ettevõtetel, kes tahavad paremaid tulemusi, efektiivsust ja kõike kiiremini. Teisalt muutus see ühel hetkel kuidagi loomulikuks, et head tulemused tulevadki vaid enda heaolu ja tervise hinnaga.

Kuuldud lugudest konverentsil või sõbra suust jääb kõlama see, kui palju on kannatatud või kui palju lugematuid arve (öö)töötunde ja joodud kohvi on kulunud, varjutades tegelikud saavutused või tulemused, mis on ju kõige tähtsamad.

Nõrk oleks näidata läbikukkumist või äpardumist. Muidugi ei taha ma väita, et tulemuste saavutamine peabki olema kerge, küll aga peab see olema eesmärgipärane ja ei tohi tulla tervise arvelt. Samuti on oluline ka avatult ohtudest ja tagajärgedest rääkida, et ise või mõni teine neist õppida saaks.

Tajume tööd väga erinevalt

Läbipõlemise või selle leebematest vormidest lugusid ja -vorme on erinevaid. Uuringud näitavad, et töökohal on nii Eestis kui ka Euroopas peamised murede põhjustajad probleemsed kliendid, ebaregulaarsed tööajad või ka hirm tööst ilma jääda (Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri uuring).

Selleks, et vaadata probleemide taha, tuleb aga mõista praegust tööjõuturgu ja selle olemust. Ühelt poolt tegutseb siin x-põlvkond, kes on harjunud tööd rabama ja veri ninast väljas pingutama. Nende jaoks on see loomulik, sest nii on lihtsalt kogu aeg olnud ja varasemad juhtimismaneerid muid viise ei tolereerinud.

Need inimesed ei ole varem üldjuhul enda heaolule keskenda saanud ning teevad seda alles nüüd, sest jällegi, see ei olnud enne kombeks või seda tauniti.

Teisalt näeme alles tööturule sisenenud või peatselt tööga alustavaid noori, kes on ehk selleks hetkeks vägagi rikaste kogemustega, sest seljataga on hulk huviringe, pingerikas koolitee, kõrged õppimisstandardid. Samal ajal puuduvad neil veel oskused ja teadmised, kuidas endaga toime tulla, kuna kogu fookus on olnud mujal.

Ilmselt on neile tuttav ka stress, sest ootused neile on olnud juba väikesest peale väga kõrged. Nad ei ole harjunud hierarhilise ülevalt alla juhtimisstiiliga, vaid soovivad juhilt partnerlust. Nad sisenevad tööturule täitma kellegi teise ootuseid ja tihti põrkuvad sellega, et need soovid on noorte endi omadest kardinaalselt erinevad.

"Juhtide võimalus on nende noorte tugevused hoopis välja tuua ja ettevõtte heaks toimima panna, mitte rääkida, et noored ei pea tööle vastu."

Tihti veel ei teatagi, mida tahta. Tööandja roll on aidata neil avastada ja selgusele jõuda, mida nad tegelikult teha tahavad, pakkudes selleks häid ja soodsaid tingimusi. Juhtide võimalus on nende noorte tugevused hoopis välja tuua ja ettevõtte heaks toimima panna, mitte rääkida, et noored ei pea tööle vastu.

Kolmandaks on inimgrupp, kes on palju reisinud, hobidega tegelenud, võib-olla võtnud ka aasta aega vabaks, et iseend ja teisi kultuure avastada. Nad on kasvanud harmoonilises keskkonnas ning neile meeldib tegeleda nende asjadega, mis rõõmu valmistavad.

Selliseid inimesi kiputakse tituleerima lillelasteks, kuid ma pole sellega nõus. Nad ei ole tööturul kehvemad, vaid nende elustiil erineb teiste omast. Nad otsivad taga oma tööõnne, mistõttu võib tunduda, et nad loobuvad kergekäeliselt tööst, kui juht ei meeldi või midagi töötingimustes ei sobi.

Seda ei saa kindlasti pahaks panna. See on eneseregulatsioon ja toimetulemise mehhanism. Ei saa väita, et nad oleks nõrgemad või ei taluks pinget. Nad määravad praegu paljuski tööturgu ja selle trende ning sellega seoses seavad ka tööandjatele kõrgendatud ootused.

Tagajärgedest ennetamiseni

Tööandja ja juhtide jaoks on oluline õppida mõistma ja tajuma erinevaid inimgruppe ja kaasas käima muutunud käitumisharjumustega. See tähendab ka juhtimisstiilide ja distsipliini muutust.

Leian, et tegeleme veel jätkuvalt liigselt tagajärgedega ja peaksime rohkem keskenduma sellele, kuidas vältida tulevikus olukordi, kus töötaja on füüsiliselt või vaimselt nii kurnatud, et igapäevane elu selle all kannatab.

Seetõttu on oluline, et tööandjad pööraksid tähelepanu psühhosotsiaalsetele ohuteguritele, mis lühidalt selgitatuna kätkeb endas aspekte, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi.

Positiivne samm on see, et oleme jõudnud nii kaugele, et 2019. aasta algusest peavad ettevõtted uuenenud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse järgi neile teguritele suuremat tähelepanu pöörama, et töökeskkonnas tekkinud tervisekahjustusi (sh tööstressi, läbipõlemise) ennetada. See on tähtis samm liikumaks elutervema töökultuuri poole. Pooldan seda igati, sest töötajad on ettevõtte suurim väärtus.

Ettevõte ei pea motiveerima, vaid toetama

Siiski ei saa tööandja üksi kõike ära teha. Mõtteviis "kuidas ettevõte töötajat motiveerida saab" ei pea paika. Tahe peab ikkagi tulema inimese enda seest. Tööandja ülesanne on luua keskkond, mis soodustab inimestel motivatsiooni teket ning paneb pingutama, innustab arenema ja katsetama, kartmata seejuures eksida. Ebaõnnestumine on lubatud, kui sellest õpitakse ja järeldusi tehakse.

Tagajärgede üle arutlemise tasakaalustamiseks vajame ühiskonda laiemat diskussiooni selleks, et oleks vähem läbipõlemislugude peategelasi ja rohkem eluterveid eneseteostuse edulugusid. Vajame mõistmist, tähelepanelikkust ja hoolt. Selleks saab meist igaüks, juht või töötaja, ise palju ära teha.

Lihtne on rääkida, mida kõike võiks ära teha ja veel toredam arutleda selle üle, mida kõik teised ümberringi peaksid tegema. Kui palju aga ise peeglisse suudame vaadata, enesega kokkuleppeid teha ja mõtteid ellu viia? Sageli saab selliseks äratuskellaks läbipõlemine.

Igaüks peab aeg-ajalt esitama endale kontrollküsimuse: "kas mulle meeldib see, mida ma teen?" Ja sellele ka ausalt vastama!

Motiveerida saab ennast vaid ise, keegi teine sinus motivatsiooni tekitada ei saa. Samuti peame me mõistma puhkuse olulisust. Tulemusi ei too 12 tundi nn tagumikutunde, vaid sihini viib mõtestatud ja eesmärgistatud töö.

Produktiivne aga saab olla vaid inimene, kes puhkab ja oma mõtteid korrastab. Mõnd viib töömõtetest eemale puhkus rannaliival, teist aga remont suvekodus. Me kõik vajame kvaliteetset puhkust ja ka see on distsipliin. Mitte ühe silmaga e-posti jälgida vaid keskenduda iseendale, lähedastele ja oma tegemistele.

Ja lõpuks vajame rohkem julgust otsustada – tööl, eraelus ja igal ajahetkel. Otsustusvõimetust tekitab stressi, asjatut muretsemist ja mõtete kuhjumist. Otsustuskindlus aga loob võimalusi ja kannustab edasi liikuma, samuti distsipliin oma tegemistes.

Seotud märksõnad

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.