Liigu edasi põhisisu juurde
Elisa

Breadcrumb

Millises keskkonnas sa veebi kaudu TV-d saad vaadata, sõltub sellest, millise TV-teenuse kasutaja sa oled.
Uus Elisa Elamus Liitumised alates 10.08.2021 Mine vaatama
Vanemad TV-teenused Liitumised enne 10.08.2021 Mine vaatama

Villu Teearu: Läbipõlenuna pead töölt eemal olema niikuinii – pigem tõmba tagasi kuniks saad seda teha oma tingimustel

01.04.2022

Villu Teearu: Läbipõlenuna pead töölt eemal olema niikuinii – pigem tõmba tagasi kuniks saad seda teha oma tingimustel

Läbipõlemine on kiire juhtuma ning korrektsete meetmete rakendamata jätmisel äärmiselt tõsiste tagajärgedega. Küll aga on iga juhi ning iga töötaja käsutuses tööriistad, mille abil riske maandada ja punasesse liikunud seier taas allapoole tuua, märkis Elisa IT-juht Villu Teearu. Siiski märgib ta, et tihti võib lahenduste leidmisel takistuseks saada au, asendamatuse tunne, või nigel organisatsioonikultuur.

“Läbipõlemine ei ole nipsust juhtuv asi, vaid pigem on see protsess, mis kerib ja kerib kuni ühel hetkel lihtsalt ei ole enam võimalik edasi minna ja saabub murdumispunkt. See on ka hetk, kus enam kiireid ning lihtsaid lahendusi olemas pole, sestap peaks iga indiviidi ning iga tööandja eesmärk olema tabada need probleemkohad ära veel enne, kui kriitiline piir kätte jõuab,” ütles Teearu.

Kuigi läbipõlemine ja ületöötamine ei ole midagi uut, on Teearu sõnul kodukontoritesse liikumine probleemi mõnevõrra suurendanud. Eriti selgelt joonistusid murekohad välja kriisi algusaegadel, mil inimesed ei osanud veel paika panna korrektseid piire või tundus neile, et nad peavad end veel eriliselt lõhki pingutama, näitamaks tööandjale, et nad ka tegelikult koduseinte vahel tööd teevad.

Tänaseks on olukord mõnevõrra normaliseerunud, kuid siiski võib iga päev kuulda lugusid, kuidas keegi tutvusringkonnas on jõudnud punkti, kus kõik üle keeb ja enam samal viisil jätkata ei suudeta. Tihti on selle põhjuseks ületöötamine ja endale absurdse koormuse võtmine, kuid Teearu toob olulise kohana välja ka töörõõmu ning selle, kas inimene tahab päriselt seda teha, mida peab ta igapäevaselt tegema.

“Suures plaanis põlevad inimesed läbi kahel põhjusel. Üheks neist on lihtlabane ületöötamine ja endale piisava aja andmata jätmine, teiseks töö ja igapäevategevuste ammendumine,” märkis ta. “Need mõlemad probleemid on ennetatavad ja piisava tähelepanu pööramisel lahendatavad, kuid vajalikud sammud on üksjagu erinevad. Ühe jaoks on vaja teha elustiililisi muutuseid, teisel juhul on vaja ette võtta suuremat sorti karjääriremont.”

Hoolimata sellest, et lahendused läbipõlemise ennetamiseks ja lahendamiseks on selgelt defineeritavad ning õigete tugimehhanismide puhul ka hõlpsalt rakendatavad, ei suudeta tihti murekohti õigel ajal kinni püüda. See on Teearu sõnul koht, kus inimesed peavad õppima ennast paremini tundma ning töökeskkonnas peab otsene juht täitma oma rolli ning mõistma, kui keegi on surutud viimase piirini.

Tabu-teemast on saanud midagi, millest peab rääkima

Läbipõlemine, või selle peatne saabumine, võib endast märku anda erinevatel viisidel. Elisa IT-juhi sõnul on kõige sagedasemateks märkides motivatsiooni ja üldise töörõõmu langus, ärritatus, soovimatus tööülesannetega pihta hakata või lihtsalt see, et kõik töö juures toimuv ajab veidi närvi. Tihti ei osata neid murekohti aga ise tunnetada, omistatakse neile vähest väärtust, või üritatakse neid ignoreerida.

“Enda murede tunnetamine võib tihti olla oluliselt keerulisem kui kellegi teiste omade, seega mängib läbipõlemise ennetamises kriitilise olulisusega rolli juht. Tema on see inimene, kes saab toimuvat objektiivse pilguga vaadata, märgata mustreid ning vajadusel sekkuda ja aidata töötajal endalgi mõista, et midagi on korrast ära ning tuleks leida lahendused,” selgitas ta.

Kuigi juht saab hoida silma peal inimese käitumisel, tujul ning mustritel, mõõta temperatuuri koosolekutel, arenguvestlusel ning üks-ühele kohtumistel ja üritada ära tabada, millal on kellegi olek muutunud – näiteks lõpetab töötaja mõne töölõigu nautimise, mis talle varem väga meeldis – siis saab kedagi aidata vaid tema enda valmisolekul. Viimastel aastatel on see ka lihtsamaks muutunud, kuid sellest hoolimata ei kulge see alati nii libedalt kui võiks.

“Läbipõlemine pole enam ammu tabu-teema, mida häbenetaks või mida üritataks varjata. Küll aga on paljude inimeste esimene reaktsioon langeda eitusfaasi, kuna probleemide ja murede tunnistamine võib olla raske. Juhi rolliks on aidata inimene sellelt teelt eemale juhtida, näidata talle paremaid alternatiivne ning anda selgelt mõista, et ta üritab vaid aidata. Kui see esimesel katsel edukas pole, tuleb lihtsalt veidi aega anda ning üritada võimaluste piireis toeks olla, et vältida kõige hullemat,” sõnas Teearu.

Probleemide lahendamise eelduseks on ka mõistmine, milles üldse asja tuum seisneb. Teearu sõnul on juhil kõige lihtsam inimest toetada, kui probleemkohad lähtuvad konkreetsetest tööülesannetest või otseselt töö juures toimuvast. Kui probleemid on laiemad, näiteks tulenevalt kellegi enda valitud tööstiilist või mingitest veendumustest, nõuavad muutused inimeselt endalt oluliselt suuremat panust ja pealehakkamist.

Mida teha?

Iga läbipõlemine on individuaalne ning lähtub konkreetse inimese eripäradest. Küll aga märgib Teearu, et vähemalt osad lahendused on universaalsed ning nõuavad lihtsalt sõltuvalt olukorrast spetsiifikaga mängimist.

Kui juurprobleemiks on tõsiasi, et inimese jaoks on ta töö ennast lihtsalt ammendanud ning see ei too talle enam sära silmadesse, on harilikult abiks tööspetsiifika ümber korraldamine, karjäärinõustamine ning vajadusel äratundmine, et inimese tervise ja edasise edu huvides oleks mõistlikum teha midagi muud. See ei tähenda tema sõnul seda, et keegi peaks hakkama ettevõtet vahetama, vaid et äkki on kuskil lihtsalt midagi, mis töötajale rohkem huvi pakub.

“Kui inimene on eitusfaasist väljas ja mõistab probleemi ka ise, saab hakata üsnagi lihtsalt lahendusi leidma. Kui ta praegune töö talle enam ei meeldi, saab juht üritada töölõike ja tööspetsiifikat veidi ümber mängida, või aidata inimesel vajadusel liikuda ettevõtte sees mõnele teisele positsioonile, mis suudab teda taas motiveerida ja talle taas rõõmu pakkuda,” sõnas ta. “Kui aga selgub, et ammendanud on end terve valdkond – hetkel töötab ta metallurgias, aga tegelt tahaks olla keemiatööstuses – siis peab juht vajadusel aitama inimesel liikuda edasi sinna, mida ta tegelikult teha tahaks.”

Juhtudel, kui läbipõlemist mõjutab inimese tööstiil – mis on Teearu sõnul tihti probleemiks just juhtide endite puhul – nõuab lahendusteni jõudmine suuremaid samme inimese enda poolt. Levinumateks probleemkohtadeks on ületöötamine, piisavalt puhkamata jätmine, liigse koorma enda kanda võtmine ning liialt kõrge stress.

“Siin töötavad erinevate inimeste puhul erinevad lahendused. Tihti ei taheta neid lahendusi aga rakendada, kuna asendamatuse tunne või au pihta käimine võib saada takistuseks – kui ma ei ole koguaeg saadaval, siis äkki saadakse aru, et mind pole tegelikult vaja või äkki näen ma nõrk välja, kuna ei vasta nädalavahetusel meilidele?” tõi Teearu näiteks. “Tuleks aga mõista, et kui ennast läbi põletada ja haiglasse sattuda, siis pead töölt eemal olema niikuinii. Pigem tasuks üritada asju lahendada mõistlikumalt.”

Töö- ja elustiililiste muutuste tegemine on protsess ning iga inimene peab leidma oma piirid ja enda jaoks kõige sobivama lahenduse. “Mõne jaoks on abiks regulaarne trenn, teise jaoks nädalavahetuseks telefoni välja lülitamine, kolmanda jaoks endale väga range puhkusegraafiku määramine ning kellegi neljanda jaoks lihtsalt töökoormuse vähendamine,” rääkis ta.

“Olgu lahenduseks mis tahes, kõige olulisem on üritada pidevalt ennast analüüsida ning mõista kui asjad hakkavad libisema. Piisavalt vara kinni püütud probleeme saab hõlpsalt lahendada, kuid neid ignoreerides ja jättes need ketrama on väga lihtne jõuda punkti, kus ainsaks lahenduseks on pikemat aega kõigest täielikult eemal olla ning see pole eelistatud valikuks kellelegi,” lisas Teearu.