Sissevaade kahte abiellu: kas kõik on alati nii nagu tundub või peituvad petlikult tüüne pinna all kiivalt varjatud saladused?
On nii palju, mida me oma vanematest ei tea. On nii palju, mida nad ei tea, et me teame.
Kai Aareleidi kolmas romaan “Vaikne ookean” pole sugugi mitte kerge ajaviiteromaan nagu esmapilgul ehk tunduda võib. Tegemist on allhoovustest pungil põneva perelooga, kus autor lahkab selle sajandi esimeses pooles toimunud sündmusi ning eksib vahepeal olude sunnil ka 1970. ja 1980. aastatesse.
Sarnaselt kahele eelmisele romaanile (“Linnade põletamine” ja “Salaelud”) kaevub ka “Vaikne ookeani” ema ja tütre suhetesse, lapsepõlvest jäänud mälestustele ja katteloori kergitamist ootavatele saladustele.
2010. aasta. Mehe ja lapsega Neevalinnas elav Stella näeb kogemata pealt, kuidas talle külla sõitnud ema saab kokku mehega, kes tundub ähmaselt tuttav. Pilthaaval hakkavad Stella peas hargnema mälestused lapsepõlvest ja noorusest 1970. ja 1980. aastate Eestis, aga ka stseenid ema ja isa abielust, mille sile pind lasi toona ainult aimata, mis võib peituda sügavamal.
Samal ajal püüab Stella lahendada omaenda kreeni kiskuva abielu võrrandit. Tema mehe Andersi ammune kirg on hispaanlaste esimene avastusretk Vaikse ookeani äärde. Omamoodi vaikse ookeani kaldal on elanud ka nemad kaks.
Ookean ühendab motiivina kõiki romaani lugusid, kus petlikult tüüne pinna alt võib paljastuda terve mahavaikitud elu oma hoovuste, süvikute ja hiidlainetega. Raamatu pealkirja kohta on autor öelnud, et ehkki lugu jõuab tõesti ka ookeanini välja, on sama tähendusrikas ka vaimne vaikne ookean, mille kallastel elavad tema tegelased.
