Sekkumiseta vajub tööturg üha sügavamale kreeni

Kremli agressioon Ukraina vastu ning tänaseks juba mõned kuud väldanud julm sõda on löönud segamini paljude riikide, ettevõtete ja inimeste plaanid ning seadnud ohtu paljude elud. Selle keskel siiski peame leidma jõu, et analüüsida, mis saab meie ja kogu regiooni tööturust ning kuidas saame seda turgutada. Ühiskondade jalgel püsimine sõltub ju ka edaspidi töökäte olemasolust ja majanduse tervisest.

Viimaste aastate palgakasv on olnud kiire. Statistikaameti andmetel, suurenes see möödunud aastal 7 protsenti aasta varasemaga võrreldes ning kui vaatame veel kaugemat ajahorisonti, siis viimasel kümnendil on Eesti keskmine brutopalk kasvanud enam kui kaks korda.

Nutikate töötegijate puudus üha kasvab

Vaatamata kasvanud palkadele iseloomustab siiski meie tööjõuturgu üha süvenev töökätepuudus. Infotehnoloogia sektoris on tõõjõupuudus juba olnud pikka aega ja iseäranis terav probleem. Kui siia lisada veel Euroopa võetud siht rohe- ja digipöördeks ning sektorisse suunatavad miljarditesse ulatuvad toetusrahad, on surve lähiaastatel veelgi jõulisem. Täna teame, et IKT sektorisse tekkis eelmisel aastal tuhandeid uusi töökohti, vaatamata sellele on endiselt suur põud programmeerijatest, arhitektidest ja arendajatest.

Konkurents nutikate ja töökate inimeste saamiseks on muutunud ääretult tihedaks. Suured tehnoloogiamahukad ettevõtted ning ka ilma tegevad ükssarvikud plaanivad siia luua ja tuua uusi töökohti. Peame seda initsiatiivi ja tahet hoidma, kui soovime oma positsiooni eduka digiriigi, startup ettevõtluse ning tehnoloogiamahuka majandusena võimestada.

Ettevõtted on asunud juba ise tegutsema

Näen probleemi lahendusena mitut erinevat ja üksteist toetavat tegutsemisteed. Täna on hakanud juba ettevõtted ise järelkasvu eest hoolitsema. Headeks näideteks siin on erainitsiatiivil loodud Jõhvi tehnoloogiakool või Cleveroni akadeemia. Samuti on väga paljud ettevõtted, sh Elisa ellu kutsunud ettevõtte siseselt eraldi programmid ja mentorõppe spetsialistide ning valdkonna ekspertide kasvatamiseks ning arendamiseks. Kindlasti sarnaseid algatusi tuleb lähiajal juurde ja see suund jätkub.

Räägitud on ka ITK sektori võimalusest massiliselt spetsialiste ja eksperte nn üle osta ja teiste elualade inimesi ümber koolitada. Väidan, et raha pole juba ammu põhiline motivaator hea spetsialisti värbamiseks või koolitamiseks. Palk on oluline, aga sellele tuleb vältimatult liita muud tegurid – karjäärivõimalus, osaluse omandamine ettevõttes, koolitusvõimalused, lisapuhkused, paindlik tööaeg jne. Vaatamata sellele, tuleb ka siin mingil hetkel piir uute töötajate leidmisel ette.

Eraldi vaagimist vääriv teema on nüüd ka sõjapõgenikena siia jõudvate helgete peade kasutamine. Peame kiiresti leidma mooduse, et neile infotehnoloogia sektoris tööd pakkuda ning aidata neil kohaneda. Sellest võidavad nii siiatulnute perekonnad kui Eesti riik. Sealjuures tuleb ju arvestada, et seni ka Venemaa ja Valgevene suunalt siia tulnud tarkvaraarendajad või start-up valdkonnas tegutsejad enam Eestisse ei pääse. Samuti on näha märke, et paljud potentsiaalsed ajud lääne poolt pelgavad potentsiaalse sõjaohu tõttu Eestisse tulla. Seega me ei saa loota iseeneslikule probleemi leevenemisele.

Puudu on õppekohtadest, aga veelgi enam õppejõududest

Võiks ka vastu argumenteerida, et probleemi ei ole, kuna juba lähiaastatel võiks AI asendada suure osa IKT sektori ametikohtadest. Need on töökohad, mis lisaks tehnilisele taibule ja täpsusele nõuavad ka loomingulisust, paindlikkust, suurt pilti. Seega süsteemide arendajaid, insenere ja arhitekte ei saa kindlasti lähiaastatel veel asendada AI-ga, see võib olla lahendus lihtsates, automatiseeritud töölõikudes.

Olukorra lahendamiseks tuleb seljatada üks oluline probleem, kus ka riik saaks oma õla alla panna ning kiiremini tegutsema asuda. Palju on räägitud reaalainete osakaalu kasvatamisest kooliprogrammides ja valikainetes ning ettevõtlus- ja tehnoloogiaõppest juba põhikoolis. Julgen öelda, et siin on olukord kordades paremaks läinud. Lisaks on ka mitmed eraalgatusel huviringid ja koolid olnud heaks teenäitajaks alates tüdrukute tehnoloogiaringist või robootika- ja arvutitegevuste pakkumiseni lasteaias.

Lahendamata on aga riigi poolt pakutavate kõrgkoolide õppekavade ja -kohtade vastavus tööturu tegelike vajadustega. Ilmselgelt ei kata täna riigitellimused kaugeltki tööturu tegelikust vajadusest IKT sektori spetsialistide järele. Veelgi teravam on probleem, kuna me ei tegele õppejõudude järelkasvu ja motiveerimisega. Varsti meil lihtsalt pole kedagi, kes tuleks meie noori õpetama. Leian, et Eesti suudaks ja peaks suunama oma SKP-st tunduvalt suurema tüki haridusse ning tagada edaspidi tellimusena täiendavalt mitu tuhat koolitatud IKT spetsialisti.

Nagu öeldud, palgasurve ei ole täna peamine tööturu probleem. Täna suudab kriitiline osa ettevõtetest pakkuda konkurentsivõimelist palka ning ka tänapäevaseid töötingimusi ja sobivat motivatsioonipaketti. Suurem häda on sobiva profiili ja kogemusega tööjõu leidmine.

Oleme silmitsi tööturukriisiga, mille lahendus ei peitu ainult sõjapõgenikest tipptegijate palkamisest, nemad on igal juhul ja alati siia oodatud või ettevõtete valmisolekust konkurentsivõimelist palka maksta, sest seda tehakse juba niigi.

Vaja on enamat, sest IKT sektori töökohad on just need, mis tulevikus loovad kõige enam töökohti ning maksavad kõige enam makse. Peame selle hoidmiseks ka riigilt tuge saama ning koolitama kõrg- ja kutseharidusega IKT-spetsialiste, kellel on teadmised ja oskused erinevate sektorite, näiteks tervishoid, tööstus, kaubandus, telekommunikatsioon eripäradest, andmeanalüütikast, teenusedisainist ja küberturvalisusest.

Jürgen Jalakas

Elisa ärikliendi müügi- ja teenindusvaldkonna juht