Onu Heino aitab: kuidas mõttetu dinosaurus leiab ühise keele lumehelbekesest lödipüksiga

Selle noorteraamatu tagaküljele trükitud kirjeldus jätab ehk üsna targutava mulje, aga soovitame silma kinni pigistada ja teose siiski kätte võtta.

Alar Nigul on raamatus “Onu Heino ja Kaspar – peidus pool” pannud kirja põlvkondade igipõlise konflikti. Mida arvab üks endast lugupidav teismeline üle 50-aastastest inimestest, täpsemalt – mida arvab üks 16-aastane noormees 50+ mehest?

“Mõttetu mees”, nõukaaegne mentaliteet, imelik et ta veel üldse elus on. Kõik, mis toimus enne aastatuhande vahetust, on enam-vähem sama vana kui dinosaurused. Internetti polnud, nutitelefone polnud, Schengeni viisavabadust ega odavlende polnud – mis elu see üleüldse oli?

Teiselt poolt on ka 50+ meeste mõtlemine tänapäeva noorte suhtes üsna stereotüüpne – ärahellitatud lödipüksid, abitud, saamatud ja memmekad.

Kui oma tõekspidamised korraks kõrvale heita ja tunda tõelist huvi, kes on see minu täielik vastand, mida ta oskab, mida ta on elus korda saatnud, mida arvab asjadest ja nähtustest, millised on tema tõekspidamised?

Tulemus võib olla jahmatav, rikastav ja äärmiselt huvitav. Aga selleks on vaja päriselt teise inimese vastu huvi tunda ja vaeva näha, et tema usaldus võita. Koos võivad nad saavutada ootamatuid tulemusi.

Täpselt nii juhtus ka ühe tavalise poisiga, kes juhuse tahtel trehvas ühe esmapilgul üsna mõttetuna tunduva onu Heinoga.