OLED versus QLED: kumb tehnoloogia on parem ja millist telekat eelistada?
QLED- ja OLED-tehnoloogiaid kasutatakse preemiumklassi telerites kõige laialdasemalt, kuid uut telekat ostes võib olla keeruline aru saada, mis neid eristab.
Teeme selgeks, milles seisnevad OLEDi ja QLEDi põhilised erinevused ning mis eesmärkidel sobiks üks või teine paneel paremini.
QLED
QLED ehk kvantpunkt-LEDidel põhinevat tehnoloogiat kasutatakse laialdaselt Samsungi telerites. Enamasti leiame QLED-teleritest ikka tavalised ja laialdaselt kasutatavad LCD VA-paneelid, kuid neile lisatakse tihti mitmeid erinevaid kihte ja muid pilti parandavaid omadusi, mis võimaldavad QLEDidel eristuda tavalistest LCD-dest.
QLED-paneeli iseloomustab QLED-kiht LCD-ekraanil, mis aitab saavutada märkimisväärselt laiemat ja sügavamat värviruumi. Kvantpunktide tööprintsiip on lihtne: LCD-paneeli sinine taustavalgustus läbib kvantpunktide kihi, mis konverteerib selle võrdlemisi puhtaks roheliseks ja siniseks värviks. See võimaldabki QLEDidel saavutada laiema ja sügavama värvispektri võrreldes tavaliste LCD-dega.
Üks QLEDide tugevamaid külgi teiste telerite ees on eredus. Parimate Samsungi QLED-paneelide tippheledus kerkib üle 2000 niti, mis viib HDR-sisu kvaliteedi täiesti uuele tasemele. Arvestades VA-paneelide paremat värvikontrastsust, kvantpunktide sügavamat värvispektrit ning silmapaistvalt kõrget eredust, muutub iga ekraanil toimuv plahvatus tõsiselt plahvatuslikuks: värvid on erksad ja korrektsed ning kogu pilt jätab suurepärase mulje.
LCD-paneelide suurimaks miinuseks on taustavalgustamise vajadus sõltumata eredusest, QLED- ja muudest tehnoloogiatest. See tähendab, et kui ekraanil on üks ere ja üks tume tsoon, siis enamasti ei ole tume tsoon täiesti must. Esineb valguse lekkimist tumedatesse aladesse, mis võib tekitada hajutatud pildi või halo-efekti heledate objektide ümber.
Kogemusega vaataja võib seda märgata, kuid 95% ajast ei ole see tegelikult häiriv. Selle efekti vähendamiseks püüavad LCD-telerite tootjad pidevalt midagi uut välja mõelda. Hetkel on populaarseim lahendus FALD ehk lokaalselt valgustatavate tsoonide lisamine LCD-paneelidesse, mida valgustatakse taustavalgustusega vaid siis, kui pilt seda vajab. Mida rohkem tsoone, seda vähem on märgata nn bloomingut ehk valguse hajutatust heledate objektide ümber.
Paraku ei ole selliste tsoonide lisamine lihtne ning ka ülikallite seadmete puhul ei ületa nende arv tihtipeale tuhandet. Kogenud silm suudab ühel küljel enamasti märgata vaid paarikümmet tsooni. OLED-paneele ei saa selles mõttes QLEDidega isegi võrrelda.
OLED
OLED ehk orgaaniline LED on kelaate kasutav tehnoloogia, mida rakendatakse paljudes nutitelefonides. Suuri OLED-paneele toodavad maailmas vaid mõned üksikud firmad – teleripaneelide vaieldamatult suurim tootja on Lõuna-Korea firma LG Display.
OLED erineb QLEDist eelkõige selle poolest, et ei kasutata LCD-tehnoloogit. Suurimaks eristatavaks faktoriks on asjaolu, et igat pikslit saab individuaalselt välja lülitada. Kui tavaline LCD-paneel vajab mitu tuhat eraldi valgustatavat minitsooni, et saavutada piisavalt kvaliteetne mustade kontrastsust, siis OLED-teleritel on iga piksel eraldi tsoon, mis suudab vajadusel sisse või välja lülituda. Välja lülitatud piksel annab perfektselt musta värvi, mistõttu OLED-telerid paistavad konkureerivate tehnoloogiatega võrreldes selgelt silma.
OLEDi suurim nõrkus on tehnoloogia päritolu. Kelaadid on metallorgaanilised ühendid, kus on kokku pandud orgaaniline ja metallühend, kuid orgaaniline osa võib ajaga siiski kahjustatud saada, eriti pideva ereda valguse ja soojuse mõjul. Seetõttu kippusid esimesed OLED-telerid olema haprad ja ei pidanud eriti kaua vastu.
OLED-paneelide eredust ei anna samuti ei QLEDidega võrrelda. Odavamate OLED-telerite eredus on vahel madalam isegi tavalistest LCD-paneelidest, jäädes 400 nitti juurde. Sellest hoolimata maksid OLEDid tihtipeale 3-4 korda konkurentidest rohkem. Samuti on olemas sissepõlemise oht – kui teleril on pikka aega üks ja sama pilt, võivad selle pildi elemendid püsivalt ekraanile jääda. Tänapäeval on see probleem aga juba kadumas.
Uusimad OLEDid jõuavad vaikselt QLEDidele järele ka heleduse osas. LG Display Evo OLED-paneele kasutatavad telerid jõuavad 800-nitise tippheleduseni, mis on parimatest QLED-mudelitest märgatavalt madalam, kuid juba vähemalt võrreldav.
Isegi madalama ereduse juures on OLEDi plussiks teravam ja sügavam pilt, mis teeb silmad ette isegi kõige kallimatele QLEDidele ja teistele LCD-teleritele. Ka vana film näeb OLED-teleril teistsugune välja, videomängudest ja voogedastatavast sisust rääkimata. OLEDi ja QLEDi kõrvutades on lihtne selgeks teha, kumb on kumb, mistõttu on OLED üldjuhul parem valik, eriti 2021. aastal.
QLEDide poole tasub vaadata, kui otsid spetsiifilise funktsionaalsusega telerit või kui eelistad kindlalt kõrgemat eredust, et stseenide värvilahendused oleksid eriti erksad. OLED sobib aga kõigile, kuna iga pilt näeb välja suurepärane, isegi kui eredus ei ole QLEDiga võrreldav.
