Elisa tippjuht Mailiis Ploomann: Heade inimeste värbamine võrdub kesklinnast lassoga metsikute hobuste püüdmisega

Mailiis Ploomann, Elisa erakliendiüksuse juht, juhatuse liige 

Viimase (poole) aasta jooksul kedagi värvata püüdnud tööandja on ilmselt tajunud, kui varem oli häid inimesi raske leida, siis nüüd on see muutunud sama lootusetuks kui kesklinnast metsikute hobuste püüdmine lassoga. Ükskõik kui palju sa vehkled, kui osavalt hiilid või atraktiivseks ennast teed, on tõenäosus hobusega koju naasta võrdlemisi madal.  

Kõige teravamalt tajuvad olukorda ilmselt täna need, kes värbavad vastseid tööturule sisenejaid ehk nö töö-elu alguses olijaid. Siinkohal võiks populistlikult süüdistada generatsioonide vahelisi erinevusi, sest no need juutuubi kasvatatud lapsed ei taha ega oskagi ju enam “tööd teha”. Mõistlikum on aga lahti võtta Statistikaameti lehe rahvastikupüramiidi joonis ning tõdeda, et meie mure ei ole mitte selles, milline tähestikust valitud täht mõnd vanusegruppi on valitud sildistama, vaid asi on meie rahvastiku koosseisus. 

Eesti rahvastikupüramiid näeb hetkel välja nii, nagu end võistlusvormi ajanud kulturist, kus tööturule sisenejad, on tema piha kõige saledamal kohal. Täna on Eestis 20-aastaseid veidi üle 12 000, samal ajal kui 30- aastaseid on üle 17 500 . Kui veelgi iseloomulikumaid trende vaadata, siis on 20 – 30 aastaseid tööturul tervenisti 60 000 võrra vähem kui 30 – 40 aastaseid. Kõik trikid ja nipid, mille oleme tööandjatena välja kujundanud viimase kümne aasta jooksul, ei saagi enam toimida, sest turule sisenejaid ongi lihtsalt kolmandiku võrra vähem kui kümme aastat tagasi. 

Eraldi adresseerimist vajab fakt, et kui kõik töötajad, kes jõuavad pensionikka, ka päriselt peaks pensionile minema, lahkub meil järgmise viie aasta jooksul tööturult umbes 20 000 inimest rohkem kui altpoolt peale tuleb.

Meie kulturisti kõige toekama lihaskonna rahvastikupüramiidis moodustavad 30 – 49 aastased ehk kõige produktiivsemas tööeas inimesed. Hetkel on see väga tore, kuid kui arvestame, mis trendid meid altpoolt „ähvardamas“ on, siis muutub iga töökäte paar veelgi olulisemaks. Lisades siia juurde ka teise Statistikaameti andmestiku sündide ning sünnitajate kohta, jõuame kõige olulisema juurde. Meie töökorraldus peab muutuma niivõrd paindlikuks, et suudaksime üles kasvatada vaimselt terved uued ilmakodanikud nii, et mõlemad vanemad saavad tööturul jätkata. 

Ema keskmine vanus lapse sünnil oli 2021. aastal 31 (esimese lapse puhul 28,6) ning mõlemad numbrid on vaikses kasvutrendis. Lapsi sünnib meil viimastel aastatel veidi üle 13 000 ning kui arvestame, et esimesed kolm eluaastat võiks iga laps veeta eelkõige oma vanematega ning alles siis lasteaeda minna, saame veel juurde suurusjärgus 35 000 vanemat, kes on tööturult eemal. Khmm ... oleme ausad, siiani on need valdavalt emad. 

Kui see sama statistika oli tänaseni palgalõhe allikaks ja niisama nõmedalt ebaaus naiste tööalase arengu mõttes, siis järgmiste aastate jooksul me lihtsalt ei saa seda endale enam lubada.
Olgu üheselt välja öeldud – lahendus ei saa tulla laste heaolu arvelt. Küll aga peab lahendus sündima ühiskondlike tavade (dogmade) ning tööandjate mugavustsoonist väljaajamise arvelt. Süüdistada ei saa siin ka seadusandlust, ainuüksi vanemahüvitise loogikat on viimaste aastate jooksul niipalju paindlikumaks muudetud, et nüüd on suurem osa tööst pigem ees tööandjatel. 

Mõistagi on iga pere eelistatuim elukorraldus sügavalt isiklik otsus, ent Elisas on meil õnnestunud suurepäraseid spetsialiste ning juhte tööl edasi hoida ka noorte lapsevanematena tänu paindlikkusele, mille üle tunneks uhkust ka akrobaadi ämm. Kohati ka tänu väga loovale suhtumisele kõigesse, mida seni justkui normaalseks pidasime. Viimaste aastate kogemuse põhjal on välja kujunenud ka teatud mustrid, mis enim kasutust leiavad. Veidi üldistades tasub mõelda umbes kolmes etapis. 

• Esimesed 4 – 6 kuud on enamasti ema (no mitte diskrimineerides, vaid just füsioloogiliselt sünnitajana) pigem vaimselt ja füüsiliselt eemal (juriidiliselt lausa suure osa ajast haiguslehel) ning mingi osa sellest (enamasti esimesed 1 – 2 nädalat) on eemal ka isa.
  See on aeg, mis kulub värsketel vanematel uue elukorraldusega harjumiseks ning emadel ka füüsiliselt taastumiseks, sest vaid vähestel õnnelikel möödub see kogemus nii nagu ameerika filmides. Kus kusagil restoranis algab suure pauguga action, siis on korraks karjumist ning pärast mõne tunnist ilu-und lahkub ema nii 3 -4 kuu suuruse, rõõmsa beebiga naeratus näol helge tuleviku poole.
  Tööandjale on see periood, mil töötajale on kindlasti asendajat vaja. Samas sõltuvalt vanemate tulevastest soovidest, on see ilmselt liiga lühike aeg, et päris uut inimest asemele palgata. Seega on see esimene paindlikkuse koht! Kuidas korraldada töö selleks perioodiks ümber nii, et kõik vajalikud tegevused saaksid tehtud? See võib tähendada mõne projekti edasi lükkamist või mingi tegevuse ära jätmist või täiesti põhimõttelist osakonna või valdkonna tööülesannete ringimängimist. Või siiski ka uue inimese palkamist, kes 4 – 6 kuu pärast asub tegema midagi muud. Need kõik on ebamugavad otsused ja „vanasti nii ei tehtud“ – aga mõistlik on selle mõttega ära harjuda ning seda pigem varem kui hiljem. 
• Umbes pool aastat pärast lapse sündi (+/- kuu), kui laps saab juba lisatoitu ning ei ole enam nii eksklusiivselt vaid emast sõltuv, tekib järgmine otsustamise koht.
  Mis on see koormus, millega nüüd tööandjad järgmiste kuude ja aastate jooksul saavad arvestada? Justnimelt tööandjad (mitmuses!). Sest lapsel on kaks vanemat, kellel enamasti on erinevad tööandjad. Sellest hetkest alates on normaalne, et osa ajast on lapsega isa ning teise osa ema. Iga pere elukorraldus ning töökorraldus on erinevad. Osadele sobib seda jagada päevade ja teistele tundide kaupa. Osade jaoks on mõistlik lisada oma lähiringi veel kolmaski isik usaldusväärse lapsehoidja näol (näiteks nii, et ema/isa või mõlemad teevad küll kodust tööd, ent teatud tunnid päevas on lapsega lapsehoidja). 
  Vanemahüvitise seadus võimaldab kuni lapse 18-kuuseks saamiseni sel viisil töökorraldust jagada vanematel sissetulekutes kaotamata. Küll aga seab see taas nii ema kui ka isa tööandjalekõrged nõudmised paindlikkuse osas. 
  Väikese lapse kõrvalt töötav vanem (ka siis kui last hoiab teises toas keegi teine) vajab senisest oluliselt rohkem mõistmist ka töökaaslaste ning juhi poolt. See ei tähenda vähenenud nõudlikkust töö kvaliteedi osas! Küll aga paindlikkust töö tegemise aegade ning ka koormuse osas. Need, kes uue pereliikmega kiirelt ühise keele leiavad, alustavad enamasti alguses 20 – 40% koormusega (1 – 2 päeva nädalas) ning umbes lapse aastaseks saamisel kasvab see 50 – 60%-ni. Juhul, kui töö iseloom võimaldab kodust töö tegemist ja kaugtööd, kasvab osakaal kiiremini. Füüsilist eemalolekut nõudvad ametite puhul käib see kõik aga mõistagi rahulikumas tempos.
  Oluline paradigma muutuse koht on aga see, et taolist paindlikkust on vaja pakkuda mõlemale vanemale. Vaid nii hoiame tööturul kõik vajalikud „ajud“ ning keegi ei kaota oma kogemustes ega kvalifikatsioonis. 
  Mõnel juhul on võimalik teha tööd lihtsalt ajaliselt vähem, ent seniselt efektiivsemalt (4-päevane töönädal tõestab seda väga ehedalt), teistel juhtudel tuleb olla valmis ka isa töökoormust ilma pirtsutamata vähendama. 
• Kolmas oluline periood algab siis, kui vanemahüvitise maksmine lõppeb, ent laps on veel liiga väike, et lasteaeda minna. Isegi, kui pärast lapse 2-aastaseks saamist liitutakse mõneks päevaks nädalas lastehoiu kollektiiviga , tuleb tööandjatel toeks veel olla aasta – poolteist.
  Taas, mõlemale vanemale! Paljud pered jätkavad ka sel ajal eelmises punktis sisse töötatud mudeliga, osad lisavad lapsehoidja oma valemisse alles nüüd. 
  Kuna tööturu mõttes on oluline hoida aktiivsena ka vanavanemate generatsiooni, siis on see hea koht, kus tööandjad oma pakutavad soodustuste paketid saavad tulevikku vaadates üle hinnata. Ehk on mõnele perele suurem väärtus see, kui tööandja hüvitab osa lapsehoidja tasust? Või on tööandjal endal lepinguline suhe mõne agentuuriga? 
  Tänasel päeval ei ole taolisi teenusepakkujaid veel üleliia palju, ent ehk aja jooksul tekib juurde? Ka nemad - kvalifitseeritud lapsehoidjad, kellel on kontrollitud oskused ning ka hea ja hell süda - oleksid ju osa hõivatud tööturust, kes maksaksid makse ning toetaksid kogu ülejäänud ühiskonna toimimist! 

Oluline on need teemad ja etapid võimalikult varakult ning ausalt töötaja-tööandja vahel läbi arutada. Esimese lapse puhul ei oska ükski vanem adekvaatselt ette kujutada kuivõrd suur elumuutus teda ees ootab. Seega tuleb tööandjal aru saada, et need ei ole tavalised läbirääkimised, kus üksteisele antakse lubadusi aastateks või kuni järgmiste läbirääkimisteni. Omavahel tuleb läbi arutada erinevad võimalused ning olla valmis neid ka käigupealt rakendama ja muutma. 

Töö ja eraelu ei tohiks olla jäigad vastandid, milles ühes edukas olemine tähendab automaatselt teises ebaõnnestumist või, et ühte peab elama teise arvelt. Töö – ja pereelu on mõlemad täiesti normaalsed elu osad, mille mõlemaga peab arvestama. Ja seda ka tööandjana!  
Kes ei usu, läheb vaatab uuesti seda rahvastikupüramiidi ja mõtleb veidi rahulikult järele. Kui on ambitsiooni jätkata tööandjana veel kauem kui viis aastat, tasub sellesse mõttetöösse kohe eriti tõsiselt suhtuda. 

Tööandjate poolt ei ole heaks lahenduseks ka mõned kuud täiendavat isapuhkust, lapsed vajavad oma mõlemat vanemat esimesed 3 eluaastat rohkem kui kunagi hiljem oma elus. Tööandjad vajavad neid samu vanemaid (mõlemat) ka samal ajal enda ridades.
Kui seni oli kellegi poolt kunagi välja mõeldud kompromissiks emade tööturul ohverdamine, siis need ajad võiks nüüd minevikku jätta. Töö tegemine peab muutuma targemaks, efektiivsemaks ning paindlikumaks. Nii nagu suutsime muistse metsarahvana jätta ohvrikivid minevikku – jätame siis ka selle viimase tööturu oma! Tuues isad ja emad võrdselt oma laste juurde ning hoides neid mõlemat paindlikult edasi ka tööturul.