Ilmakuulsa krimikirjaniku teine pool: südantkriipiv romaan, kus pole ühtki mõrva
Agatha Christie sai tuntuks eelkõige oma geniaalsete krimiromaanide ja -näidenditega. Vähem teatakse, et Mary Westmacotti nime all on ta kirjutanud ka kuus väga isiklikku ja paeluvat armastusromaani.
“Sust eemal olin kevadel” ei ole tegelikult klassikaline armastusromaan. See on südamesse minev psühholoogiline jutustus naisest, kes on elanud näiliselt täiuslikku elu, kuid avastab sunnitud sisekaemuse hetkel äkitselt, et täiuslikkusest on asi olnud tegelikult väga kaugel.
Joan Scudamore pöördub tagasi Inglismaale Iraagist, kus ta käis külas oma äsja emaks saanud nooremal tütrel. Reisi ajal on Joan sunnitud üleujutuse tõttu viibima mitu päeva ühes üksildases kõrbevõõrastemajas, kuna raudteeliiklus on katkenud. Tal ei ole teha muud kui oma mõtetesse süüvida. Ootamatu üksindusperiood sunnib Joani esmakordselt hindama oma senist elu ja seisma silmitsi tundmatu iseendaga.
Joan on pidanud oma abielu ideaalseks, kuid järele mõeldes avastab, et sundis oma meest loobuma unistustest, et nad võiksid olla majanduslikult edukad ja muutis mehe sellega õnnetuks. Ta arvas, et on suurepärane ema, kuid mõistab, et tegelikult tõrjus ta oma lapsed eemale, püüdes neid kõigit kontrollida. Ta arvas, et on empaatiline ja lahke. Tegelikult aga keeldus ta valu nägemast ja otsustas teiste üle pealiskaudselt.
Uurides oma suhteid laste ja abikaasaga, muutub Joan aina rahutumaks, sest talle hakkavad paljastuma nii teistmoodi mina kui ka hoopis teistsugused inimsuhted. Oma käitumist analüüsides hakkab Joan järk-järgult aimama, et kogu tema elu võib olla samasugune miraaž, mida ta äsja kõrbes koges. Kuidas aga selle uue teadmisega edasi elada?