Villu Teearu: IT-sektoris ruulib jätkuvalt “võtan kuskilt mujalt” värbamine, jättes nii tuhanded nooremarendajad külma kätte

Piisab vaid avaldada nooremarendaja töökuulutus, kui postkast täitub kümnete, teinekord sadade huvilistega. Samas pole tehnoloogiaettevõtet, kes ei räägiks pidevalt lonkavast IT-töötajate puudusest. Pealtnäha tunduks justkui on probleemile selge lahendus olemas – anna neile noortele võimalus – kuid reaalsuses tulevad piirid ette.

Pealekasv on igale sektorile oluline, kuid erinevalt mõnest teisest valdkonnast, ei ole IT-sektorisse sisenemiseks kunagi võimalik täiesti valmis olla. Hoolimata sellest, et selja taga võib olla aastaid koolipingis istumist, iseseisvalt harjutamist ja isegi praktikat, peab iga nooremarendajaid värbav ettevõte vähemalt esimeses järgus kulutama meeletus koguses ressursse, et viia noore oskustebaas tasemele, kus nad suudavad olla iseseisvad produktiivsed töötajad.

Iseenesest ei ole see halb ning oleks naiivne eeldada, et järjest fragmenteeritumas IT-maailmas suudaks esimest korda päriselt arendusmaailma astuv inimene ilma lisajuhendamiseta teha kõike seda, mida mõnes ettevõttes tarvis. Küll aga tähendab see, et igasse ettevõttesse mahtuv nooremarendajate hulk on tugevalt piiratud. Iga noor vajab juhendamist, mentorlust ja tuge, mida peavad talle andma kogenumad kolleegid, harilikult vanemarendajad või arhitektid.

Investeering tulevikku

See on investeering tulevikku ja hulk ettevõtteid on nõus ka omapoolse panuse andma, kuid ilmselgelt pole see piisav. Tänaseni leiab turult tohutus koguses ettevõtteid, kes otsivad oma ridadesse vaid kogenud arendajaid ja selle asemel, et panustada nooremate kolleegide välja õpetamisesse, keskendutakse veidi kogenumate nooremarendajate üleostmisele – harilikult hetkel, kui nad on mõnes ettevõttes aastake-kaks kogemusi ammutanud.

See pole aga jätkusuutlik. Ühelt poolt mahub noorematele avatud ettevõtetesse vaid nii palju inimesi. Iga juunior vajab juhendamist ning uju või upu lähenemisega kedagi oma meeskonda võtta on absurd. Ühel hetkel saab hoomatav maht täis, seeniorid on olemasolevate noorte koolitamisega nii ametis, et lihtsalt polegi enam võimalust kedagi juurde võtta. Näeme seda ka ise – nooremarendajaid oleme võimaluste piireis alati värvanud ning nende osakaal on harilikult nii kõrge kui võimalik. Enne, kui mõni neist enam igapäevast juhendamist ei vaja, pole kellegi uue jaoks lihtsalt ruumi.

See näitab selgelt, et noortele avatud ametikohti on lihtsalt rohkem juurde vaja. Kuniks neid võimalusi ei teki, olemegi olukorras, kus ühele ametikohale laekub sadu avaldusi, vestlusele pääsenud noored märgivad, et 30 saadetud CV puhul oli see ainus intervjuukutse ning samas kurdavad nooremarendajaid ignoreerivad tööandjad järjest valjemalt, et asjalikest inimestest on puudu. Kui neid asjalikke inimesi aga ise ei koolita, siis kust nad tulema peaksid?

See on vaid osa probleemist

Piisava hulga võimaluste puudumine on aga vaid “võtan kuskilt mujalt” lähenemise üks muredest. Teine neist, isegi tõsisem ja pikemaajalisema mõjuga murekoht, on pikem allakäigutrend. Kui mõni ettevõte investeerib alaliselt ja pidevalt noorte välja koolitamisesse, ainult selleks, et keegi nad sel hetkel üle ostaks, kui nad iseseisvaks ja tootlikuks muutuvad, siis mis peaks olema nende motivatsioon seda teha?

Mingit aega saab vaid õhina ja missioonitunde pealt vaeva näha, kuid ühel hetkel tuleb ka seal piir ette. Eestis on täiesti arvestatav hulk arendusettevõtteid, kes on loobunud nooremarendajate palkamisest lihtsalt seetõttu, et see ei tasu ennast lõpuks kuidagi ära. Kui sina kulutad kogu energia ja teed investeeringud, kuid tulu läheb kellelegi teisele, ei ole see ühegi ettevõtte jaoks pikas perspektiivis mõistlik tegevus. Seda ei saa ka kuidagi panna noorte enda süüks – keegi pole ühegi ettevõttega laulatatud – vaid pigem on küsimus turu üldises hoiakus ja IT-ettevõtjate pika perspektiivi nägemise oskuses.

See ei ole probleem, mida saab lahendada nipsust. See ei ole ka probleem, mida saab lahendada ükski seadusandlik keha või isegi mõni kaubanduskoda. See on mure, mis vajab hoiakute ja mõtteviisi muutust. Mida selgemini IT-sektoris tegutsevad ettevõtted mõistavad, et järelekasvu koolitamine on meie kõigi ühine ülesanne, seda kiiremini jõuame punkti, kus meediast kaovad arendajate puuduse üle virisevad pealkirjad.

Seniks need aga siia jäävad. Tahaks aga siiralt nii valdkonna enda pikaajalise tervise, kui ka kõigi hetkel oma esimest võimalust otsivate noorte nimel loota, et vähemalt pikas perspektiivis on asjad liikumas õiges suunas.