Villu Teearu: hea juht mõõtku oma spetsialistide tööd, mitte tagumikutunde
Paljudes ettevõtetes on tööaeg tänaseks paindlikuks muutunud, kuid selle arvelt pole vähenenud inimestel lasuvad ootused. Kui keegi tööle võetud, siis eeldab tööandja, et ta jõuab mingi aja jooksul mingi eesmärgini. Kui kaks komplekteerijat või kullerit peaksid ja võiksid teoorias kaheksa tunni sees ära teha umbes sama palju tööd, siis loovamate ja tehnilisemate rollide puhul muutub kellegi efektiivsuse ja panuse hindamine oluliselt keerulisemaks, räägib Elisa IT-juht Villu Teearu.
IT-sektori puhul ei ole haruldane, et oskajam töötaja suudab kahe tunniga teha midagi, mille kallal nokitsedes võib mõnel teisel kuluda kogu päev. Niisamuti pole eriti haruldane, et mõni töötaja suudab päevaga valmis kirjutada toote jagu koodi, teine aga ei jõua õieti arvutitki avada. Pelgalt tööaega ja tootlikkust vaadates on justkui ilmselge, kumb töötaja on parem ja tõhusam, kuid vaid tulemusele keskendudes on lihtne jätta tähelepanuta spetsialistirollide omapära – iga toode on erinev, iga inimese kogemus on erinev ja iga töölõik nõuabki erinevat lähenemist.
Kui töö nõuab erioskuseid, on ilmselge, et kogenum inimene suudab paari tunniga teha seda, mille jaoks kulub algajal terve päev. Ja see ongi okei. Kogenum töötaja kannabki suuremat vastutuskoormat, teeb rohkem ja on selle arvelt ka paremini kompenseeritud. Noorem töötaja alles õpib ning enne iga tegevust ongi eeldatud, et ta kulutab aega mõtlemisele ja tausta uurimisele. Mida aeg edasi, seda kiiremaks ja efektiivsemaks muutub ka tema. Võrreldes aga tippspetsialisti tootlikkust algajaga on lihtne luua valearusaam, justkui oleks üks inimene hea ja teine saamatu.
Kas üks spetsialist on laisk?
Mõneti sarnane on olukord ka juhul, kui võrrelda kahe võrdsel tasemel oleva eksperdi tootlikkust. Üks inimene võib kõik ülesanded tehtud saada nädalaga, teisel võib tulemuseni jõudmiseks kuluda kuu. Esmapilgul ongi üks inimene kiire ja väle, teine veidi laisk ja lodev. Aga nii nagu ei kirjuta kaks ajakirjanikku sama artiklit, ei tööta kaks IT-spetsialisti täpselt sama arendusülesande kallal. Lühikese uudise saabki valmis päevaga, pikk uurimuslik lugu võib nõuda nädalat – üks arendaja võib väikse-lihtsa tüki valmis teha päevaga, teine peab sukelduma nädalaks dokumentatsiooni, et teha midagi sellist, mida kunagi varem tehtud pole.
Jättes tähelepanuta tööd ümbritseva ning hinnates lihtsalt inimeste tootlikkust või tööl veedetud aega – kaht äärmust – jõuab kärmelt valede järeldusteni. See on sageli ka midagi, mis juhtub, kui tehnilisi või loovaid inimesi pannakse juhtima keegi, kes valdkonnast tegelikult suurt midagi ei tea. Spetsialistitöö pole liinitöö ning on ebamõistlik eeldada, et kaks või enam inimest töötavad alati umbes sama kiirelt, kaua või efektiivselt.
Küll aga ei tähenda see, et IT-inimeste või loovrollide ajakulul ning töövõitudel silma peal hoidma ei peaks. Seda eriti juhul, kui on selgelt teada, et mingid inimesed on sama kogenud ja tegelevad umbes sama keerukate projektidega. See on koht, kus juhi asi on vaadata ja kindlaks teha, et võrdsetel alustel töötavad inimesed ka võrdselt panustaksid. Kõigil on loomulikult paremaid ja halvemaid päevi, kuid keskmiselt peaksid kaks ühel pulgal asuvat spetsialisti suutma ikkagi võrdselt panustada.
Tiimid ei salli ebavõrdsust
Juhul kui juht ei suuda, taha või saa töötajate efektiivsust ja panust ausalt hinnata, peab see kohustus langema tiimide õlule. IT-sektoris on tavaline, et spetsialistid töötavad kindlates meeskondades, kes juhivad end ise ja kus kõik tiimiliikmed panustavad ühiste eesmärkideni jõudmise nimel. See tähendab, et iga meeskond suudab ka väga hästi ise tunnetada, millal on tekkinud ebavõrdne olukord ja keegi ei suuda oma raskust välja kanda.
Kui tiimis nähakse, et üks inimene lahendab päeva jooksul ära kolm probleemi, teine sama kogemusega ekspert nädala jooksul ühe, on trots kiire tekkima: võrdsete oskustega inimesed on ju sarnaselt tasustatud, küll aga peab üks selle nimel oluliselt vähem pingutama. See on olukord, millel enamasti liiga pikalt kesta ei lasta ning tiim üritab probleemset töötajat korrigeerida ise, või eskaleeritakse mure juhini, kes olukorda omalt poolt lahendama asuda saab.
Seejuures tuleb aga ka meeles pidada, et väga lähedastes meeskondades võib tekkida ka vastupidine mure. Mingitel juhtudel võidakse mõnd tiimiliiget ka ehk liiga palju kaitsta, kuigi reaalsuses tuleks sekkuda ja tagada, et pingutus vastab ootustele. See ei ole küll midagi, mis toimuks lõputult, kuna ühel hetkel väsivad teise töö tegemist kõik, kuid mõnda aega võib see kesta. Seetõttu ongi oluline, et lisaks tiimile suudaks kõikide töötajate reaalset panust tunnetada ka sõltumatu juht – vaid nii saab lõpuni kindlaks teha, et kõik mängivad ausalt, vastavalt reeglitele-ootustele ning meeskonna ja ettevõtte parimate huvide nimel.
Villu Teearu
Elisa süsteemiarenduse valdkonna juht
