Töötaja, kes ei küsi kunagi abi, pole alati tugev – vahel on see hoopis ohumärk

Pea igas organisatsioonis on töötajaid, kes jäävad silma oma vaikse visadusega. Need on inimesed, kes ei küsi kunagi abi, ei koorma kolleege ega juhte muredega, vaid täidavad oma ülesanded vaikselt ja õigeaegselt. Esmapilgul tunduvad nad kui iga tiimi unistusena – iseseisvad, koormust taluvad ja probleemivabad inimesed. Elisa IT-juht Villu Teearu tõdeb aga arvamusloos, et kui pealtnäha on vaikselt visad inimesed iga tiimi selgrooks, siis ei tähenda see, et mitte abi küsiv inimene siiski tuge ei vajaks.

Juhtimises kiputakse sageli pidama vaikust ja küsimuste puudumist rahuloluks. Iseseisvaid töötajaid nähakse sageli tugevate ja kompetentsetena, kuid pikaajaliselt võib just selline “ideaalne töötaja” muutuda ühel hetkel riskiteguriks. Mitte seetõttu, et ta ei saa hakkama, vaid sest ta ei julge või oska enam märku anda, kui tegelik koormus hakkab üle pea kasvama. Kui keegi on harjunud olema iseseisev, teda on selle eest ka kiidetud, siis võib keeruline olla päris murede korral järsku kätt tõsta.

Abi küsimise vältimine võib olla kultuuriline, aga ka isiklik

Paljud meist on kasvanud üles kultuuris, kus abipalumist võrdsustati oskamatuse või nõrkusega – koolipingist kuni esimeste tööalaste väljakutseteni. Kui see muster on kandunud üle inimese tänasesse töökeskkonda, võibki keegi pealtnäha tunduda ühe igati iseseisva “hakkamasaajana”.

Noorematel töötajatel on tihtipeale abi küsimine isegi rohkem veres, kuna äsja on tuldud hariduskeskkonnast, kus küsimuste küsimist ja tiimitööd on harjutatud. Kogenumatel töötajatel seevastu võib abi küsimine olla vastupidise harjumuse küsimus. Kui alati on tulnud ise hakkama saada – näiteks on see eeldus olnud eelmistel töökohtadel – siis ongi inimesed harjunud vastutama kõigi ja kõige eest.

Samuti on just vanema põlvkonna seas levinud see suhtumine, et abi küsimine tähendab tingimata nõrkust. Nad ei pruugi tahta oma kolleege häirida ega oma juhile “lisatööd” tekitada. Kuid pole vahet, kas omaette askeldavad tublilt noored või vanad, mingist piirist üle minnes muutub see probleemiks. Kuid juhi jaoks on sellise riskikäitumise märkamine paras väljakutse, kus tähelepanelikkus loeb palju enam kui KPI-d.

Juhi töö on inimest märgata ja olla eeskujuks

Lisaks hirmudele ja harjumustele – mida saab tihtilugu välja juurida selgelt sõnastatud suunistega mitte nii teha – tuleb meeles pidada, et mõnel juhul on üksiku hundi sündroomis süüdi ka usalduse puudumine organisatsiooni suhtes. Inimene ei hakka abi küsima, kui ta ei usu, et see aitab. Ja kui ettevõte või juht sellist vaikust premeerib – näiteks edutades ainult neid, kes kõigega “ise hakkama saavad” –, siis kasvatataksegi sellist kultuuri, kus läbipõlemine on ainult aja küsimus. Ning see on mõtteviis, mida lihtsate memodega ei muuda.

Pigem on juhi roll on sellises olukorras tegeleda ennetusega, mitte oodata, millal keegi lõpuks järele annab. Aitab kasvõi see, kui süsteemselt ja regulaarselt küsida: kuidas läheb? Mis võiks paremini olla? Mida sa vajad, et paremini hakkama saada?

See aitab luua kultuuri, kus abi küsimisse ei suhtuta mitte kui nõrkusesse, vaid kus pidevat infovahetust peetakse normaalseks – probleemid lahendatakse varakult ja inimesed ei pea end üksi tundma. Selle kõrval saab ka juht ise eeskujuks olla. Rääkida ausalt enda eksimustest või olukordadest, kus temagi tuge vajab. Kui juht ise kunagi ei tunnista, et miski talle probleeme valmistab või et tal oleks nõu vaja, siis ei pruugi ka töötajad julgeda oma muredega lagedale tulla.

Niisamuti tuleb meeles pidada, et sõnad ja teod päevad käima käsikäes. Kuigi ettevõte võib valjuhäälselt deklareerida, et kõik peaks oma muredest ja väljakutsetest rääkima, siis on sellest vähe tolku, kui reaalsuses järgnevad sellisele tegevusele sanktsioonid või juhi ning ülejäänud meeskonna halvakspanu.

Mida selgemalt suudab organisatsioon tervikuna näidata, et väljakutsetest rääkimine on oodatud ja julgustatud, seda enam seda ka tehakse. Kui aga töötajatele jäetakse mulje, et vaikuses peitub jõud, siis ühel hetkel need seavad need samad vaiksed töötajad murekoorma kuhjumise taustal sammud kuskile mujale.