Töötaja, hooli oma privaatsusest: jäta tööseadmed tööasjadeks
Piir töö- ja eraelu vahel on kodukontorite võidukäigu valguses aina hägusamaks muutunud. Kui varem oli igati normaalne, et tööasja aeti kontorilaua taga tööarvutis ning kodus askeldati oma isiklikus seadmes, siis liites kodu ja kontori on tavaline, et päeval Excelitega täidetud arvutiekraan hakkab õhtu saabudes mängima Netflixist sarja või kuvama töölauale salvestatud vanaema salaretsepte. Ehkki selliselt talitamine tundub paljudele loomulik, hoiatab Elisa valdkonnajuht Joosep Põllumäe, et seadmete ristkasutus kujutab endas tegelikult tõsiseid murekohti nii töötajale kui tööandjale.
Kuigi piir töö ja kodu vahel on aja jooksul hägustunud, pole ei seadusandluses ega praktikas midagi muutunud isiklike ja tööseadmete vahel. Tööarvuti ja -telefon on endiselt tööandja vara, mis töötajale tööülesannete täitmiseks laenatakse. Nii nagu sai see sai talle töö tegemiseks antud, saab selle talt ka ära võtta. Kasvõi selleks, et seadet uuendada, see välja vahetada või seal mõnd probleemi lahendada.
Kui see tõsiasi peaks aga ununema, on probleemid kiired tekkima. Tööandja peamine eesmärk on kaitsta ettevõtet ja kõiki selle töötajaid. Kui see peaks tähendama mõne viirusega nakatunud arvuti tehaseseadetele lähtestamist, siis seda ka tehakse. Ja kui seal arvutis hoidis töötaja oma olulisi isiklikke asju, siis kaovad protsessi käigus ka need. Kui mingil põhjusel peaks töötajaga töösuhe lõppema, kaob töötaja valdusest ka seade – sageli koos kõigi (isiklike) andmetega, mis seal peal olid.
Kui vähegi võimalik, üritatakse mõistagi töötajale vastu tulla, aga lõpuks on tööseade tööandja omand ning sellega talitatakse nii, nagu reeglid ette näevad. Harilikult keegi küll tööseadme kasutamist isiklike toimingute tegemiseks ei keela, ent see on midagi, mis toimub alati töötaja oma vastutusel. 99% kordadest ei olegi sel ühtegi halba tagajärge, aga see üks protsent kordadest peaks juba olema piisav, et asja üle tõsiselt mõtlema panna.
Tööarvuti, töömeil ja töö-chat kuuluvad kõik tööandja omandi alla
Eelnevat arvesse võttes on kõige lihtsam ja mõistlikum põhimõte, mida iga tööseadmega järgida võiks, see, et tööseadmes tegeletaksegi vaid tööasjadega. See põhimõtteline muutus kõrvaldab kohe kõik probleemid ja küsimused, mis muul juhul esineda võivad. Kui tööarvutis pole sisse logitud erameili, Facebooki ning seal ei hoita lapse sünnipäevapilte, ei ole ka ühtegi muret, kui tööseade mingil hetkel kaob: katki läheb, tehaseseadetele lähtestatakse või töösuhte lõpus tagasi võetakse.
Niisamuti aitab see valemist eemaldada iga potentsiaalse privaatsusriski. Kuigi ükski normaalne firma ei käi töötajate arvutites luuramas ega jälgi aktiivselt, millised aknad seal lahti on või millised failid sinna salvestatud on, on see midagi, mis on teoorias võimalik. Kui seadmes pole midagi isiklikku, pole ka potentsiaalset probleemi.
Füüsiliste seadmete kõrval ei tasu unustada ka kõike digitaalset. Nii nagu omab tööandja tööarvutit, on ettevõte lõpuks ka töötaja meilikonto, chati ja pilveketta omanik. Kõik mis seal on, on midagi, millele on kellelgi teisel potentsiaalne ligipääs ja midagi, millest võib ühel hetkel ilma jääda. Seepärast ei maksa kunagi isiklikke kontosid töömeiliga siduda või kasutada töömeili isiklike teemade haldamiseks – see ligipääs võib mingil hetkel kaduda ning kui tegemist on veidi kahtlasema taustaga tööandjaga, ei saa kunagi välistada, et uudishimulik juht käib meilikastis või vestlustes toimuvat uudistamas.
Privaatsusteemad ongi peamised, mis võiks inimesi heidutada tööarvuti ja töökontode segamisest oma isikliku eluga. Suuresti on tegemist küll veidi liigse paranoiaga – GDPR paneb ettevõtetele üsna korralikud päitsed pähe – aga see on potentsiaalne risk, millega peaks arvestama. Kuni kasutatakse oma asjadeks seadet, mis kuulub kellelegi teisele, ei saa kunagi välistada, et tööelu saab mingil viisil ligipääsu isiklikule elule. Enamasti on lihtsalt parem karta, kui kahetseda.
Mida selgemalt suudab keegi küberruumis töö- ja eraelu lahus hoida, seda parem see kõikidele lõpuks on. Parem nii turvalisuse, privaatsuse kui ka töö- ja eraelu tasakaalu vaatest. See on midagi, millele tasub mõelda ja mõista, millega riskitakse ja mis on võimalik kaotada. Mõistlikult talitades suudab aga jõuda punkti, kus kõik laabub hästi.