Nutipiirangud on lapsevanema mugavustsoon, mis tegelikkuses probleemi ei lahenda
Eesti kodudes leviv harjumus hallata laste digikasutust peamiselt läbi keeldude ja piirangute on sageli ebaefektiivne taktika, mis pigem õpetab lapsi varajama ja saletsema kui ohtudest hoiduma, räägib arvamusloos Elisa digiturvalisuse tootejuht Ivar Tennokese.
Tänavu avaldatud EU Kids Online'i uuring, milles osales üle 2400 Eesti 3.–9. klassi õpilase, kinnitab, et laste digikasutus on ammu väljunud kontrollitava hobi raamest. Ligikaudu 98% 9–16-aastastest kasutab internetti vähemalt ühest seadmest iga päev ja 87% teeb seda mobiiltelefoni kaudu peaaegu iga päev. Kõnekas on ka fakt, et valdava osa laste ekraaniajast moodustab vahetu suhtlus eakaaslastega.
See tähendab, et minuti- ja tunnipõhine piiramine on seega sisuliselt lapse sotsiaalne isoleerimine ning mõnest reeglist kõrvale hiilimise tõttu seadme konfiskeerimine ei tähenda lapsele lihtsalt mänguasjast ilmajäämist, vaid väljalülitamist sõpruskonnast ja ühisest inforuumist. See tekitab lapses vaid trotsi ja vajadust karistuste hirmus oma tegevusi veelgi osavamalt varjata.
Kuid see ei tähenda, et lahenduseks oleks anda noortele internetis tegutsemiseks vaba voli. Pigem on küsimus jäikade piiride ja ausa ning vahetu suhtluse vahekorras. Ning on selge, et avatud suhtlus internetis kohatavate ohtude üle on olulisem kui iial varem.
Nutiseade on taskus olev maailm, mis vajab filtritest enam juhendamist
Mullu läbi viidud uuringu tulemused toovad esile murettekitava paradoksi: hoolimata sellest, et teadlikkus ohtudest on justkui kasvanud, on laste kokkupuuted veebiriskidega võrreldes 2018. aastaga hoopis sagenenud. Värskete andmete kohaselt on üle poole õpilastest näinud viimase aasta jooksul internetis midagi häirivat, kuid seejuures on täiskasvanute roll ohtude leevendamisel jäänud tagaplaanile.
See tähendab, et probleem ei peitu ekraaniajas kui numbrilises väärtuses, vaid faktis, et täiskasvanutel on üha keerulisem säilitada sisulist kontakti sellega, mida laps digimaailmas korda saadab. Ligi veerand lastest vaikib häirivatest kogemustest kodus just seetõttu, et nad kardavad karistusena järgnevat seadme äravõtmist. Selline hirm on mitmel juhul hävitanud turvatunde, jättes lapsed oma muredega üksi just neis olukordades, kus täiskasvanu elukogemus ja tugi peaksid olema esimene kaitsebarjäär.
Ning numbritest on selge, et nendest ohtudest hoidumise vastu ei ole kasu pelgalt ekraaniaja piiramisest – seda teeb 52% vanematest, aga ohtudega puututakse kokku ikka. Seega on selge, et kuigi suur hulk vanemaid kasutab lapse seadmetes tehnilisi piiranguid või jälgimistarkvara, jääb sisuline juhendamine sellele numbrile kõvasti alla. Nutitelefon antakse lapsele kätte tihti enne, kui hoomatakse sealseid riske, mis tähendab kogu maailma inforuumi paigutamist lapse taskusse ilma piisava ettevalmistuseta – või mis juhtub hetkel, kui tehniline ekraanipiirang kaob.
Seejuures ei saa unustada, et lapselt on ebaõiglane oodata küberohtude peenemate nüansside või tehisaru loodud libainfo kiiret läbinägemist, eriti kui arvestada, et viiendik lastest on juba puutunud kokku tehisaru loodud ebakohase sisuga. See on uus ja kiiresti arenev ohukoht, kus pelgalt rakenduste blokeerimine ei toimi, sest lapsed leiavad alati uusi teid meelelahutuseni, millest täiskasvanud veel kuulnudki pole. Isegi kui ekraaniaega piirata, on kohati vältimatu, et millegi ebasobivaga kokku puututakse.
Tarkvaralised lukud, mis ekraani teatud kellaajal mustaks löövad, loovad vanemale näilise kontrolli, kuid ei õpeta lapsele enesejuhtimist või õigel ajal abi küsimist. Lapse heaolu ei sõltu niiväga ekraani ees veedetud minutitest, vaid sellest, kui kvaliteetne on ekraaniga veedetud aeg. Keeldude ja käskudega saab turvatunnet mingi maani saavutada, kui reaalse tulemi tagab vaid reaalne arusaam.
Eeskuju on võimsam kui ükski käsk
Lapse digielu kaitsmiseks on kõige toimivamad lahendused on need, kus laps saab lähtuda eeskujust. Tehnilised piirangud on asjakohased lapse uneaja kaitsmiseks ja selgelt ebasobivate äppide keelamiseks, kuid sotsiaalne eeskuju on see, mis kujundab pikaajalised pädevad digiharjumused.
Kui laps näeb, et ka täiskasvanu suudab teadlikult oma ekraaniaega juhtida, kriitiliselt infot hinnata ja vajadusel seadme kõrvale panna, kujuneb sellest kõige mõjusam õppetund. Digiturvalisus ei teki piirangute kuhjamisest, vaid usaldusest, avatusest ja järjepidevast juhendamisest. Seetõttu peaks iga lapsevanem endalt küsima mitte ainult seda, kui palju aega laps ekraani ees veedab, vaid ka seda, millist eeskuju ta ise igapäevaselt annab – sest just sealt algab päriselt turvaline ja teadlik digikasutus.