Kontorit vältiv töötaja ei vihka inimesi: võibolla on tal hoopis kõrvaklappe vaja

Ärimaailm on tervikuna liikumas hübriidse töövormi poole, kus oma koht on mugaval kodukontoril ning koostöövõimalusi pakkuval päriskontoril. Kui enamike inimeste jaoks on paar-kolm päeva nädalas kontoris käimine midagi, millele liialt kõõrdi ei vaadata, siis leidub siiski inimesi, kes üritavad kontorit iga hinna eest vältida. Elisa ärikliendiüksuse juht Artur Praun tõdeb, et kui pealtnäha võib selle põhjuseks olla lihtsalt põhimõtteline viha kontori vastu, siis enamasti peitub tõrke põhjus hoopis kuskil mujal.

Valdav enamik töötajaid ei ole kategooriliselt kontoris töötamise vastu, samas on igas kollektiivis alati hulk häälekaid inimesi, kes kogu kontoriteemat aktiivselt laidavad. Seejuures tuleb aga mõista, et enamasti pole reaalsuses selle tunde taga probleem kontoris käimise endaga, vaid sellega, mis kontoris käimisega kaasneb või hoopiski ei kaasne. Mõne jaoks võib olla häiriv seal olev müra, teise jaoks on probleem vähene privaatsus, kolmas võib tunda, et kontoris käimine ei paku midagi, kuna meeskond niikuinii midagi koos ei tee.

Ja need on kõik reaalsed probleemid ning midagi, mille lahendamine peaks iga juhi töölauale kuuluma. Sest kontoris koos käimises ongi raske väärtust leida, kui seda väärtust tegelikult pole – näiteks olukorras, kus koostööpäevadele ei planeerita just neid tegevusi, mis üheskoos askeldades kõige paremini välja tulevad: ajurünnakud, infopäevad, üks-üks kohtumised, muud koosolekud või laiemad tiimitegevused.

Seetõttu peaks iga juht, kelle tiimi on sattunud inimene, kes paistab kontorit iga hinna eest vältivat, esimese asjana jõudma probleemi juurpõhjuseni ja mõistma, miks ta kontorisse tulla ei taha?

Kui töötajal puudub näiteks tunne, et kontoris viibimine aitaks tal tööd paremini teha, tuleks koos arutada, mis võiks tema jaoks lisaväärtust luua ja mis tänase töökorralduse juures on see, mis ei kliki. Võibolla ongi inimesel tunne, et kontorisse tulles teeb ta lihtsalt kõike seda, mida koduski, lihtsalt viisil, mis nõuab talt kodust väljumise näol lisapingutust. See on aga olukord, mida saab lahendada.

Kuna kontoriseinte vahele ei kutsuta inimesi ilmaasjata, ongi see koht, kus juht peab suutma tagada, et kohale tulemine pakub seda midagi ekstrat, mida veebi teel lihtsalt ei saa.

Ühelt poolt võivad need olla koostööülesanded, kuid vähemoluline pole ka lihtsalt jooksev suhtlus, mis kontoris koos olles naturaalselt tekib. Või vähemalt peaks tekkima, eeldusel, et tiimis valitseb ühtekuuluvustunne ja meeskonnaliikmed teineteist usaldavad. Kõik need on aspektid, mille veatu toimimine tuleb tagada: koostööpäevad peavad olema sisustatud tegevustega, mis sellises formaadis paremini töötavad ja tiimiliikmed peavad oskama ja julgema teineteisega rääkida. Tiimikultuuri peab viima tasemele, kus teineteisega näost-näkku trehvamine on midagi, mida oodata, mitte karta.

Probleemid võivad katta ka olmet

Tähtis on ka mõista, et kontorit vältiv käitumine ei pruugi alati viidata isoleeritusele või negatiivsele hoiakule, vaid võib tuleneda hoopis praktilistest vajadustest ja olmeprobleemidest, mida inimesed ise lahendada ei saa.

Näiteks võib olla üsnagi tavaline, et mõni töötaja tunneb end kontoris töötades segatuna ja nähakse, et seal olles ei saa millelegi keskenduda, kuna kõik ümberringi sumisevad. Kuigi see sumin on hea ja kontoris käimise võlu peakski olema suhtlus ja inimesed, siis on paratamatu, et osadel juhtudel tuleb ka kontorikeskkonnas keskenduda individuaalsetele keskendumist nõudvatele ülesannetele, mille puhul kära või sagimine häirivaks muutuda võivad.

Aga need olemprobleemid on lihtne lahendada. Mõnikord võib lahendus olla lihtne kui inimesele kõrvaklappide eraldamine, teisel juhul võib olla vaja lihtsalt veidi kabineti ruumipaigutust üle vaadata ja tagada, et sagimisele tundlik inimene saab endale koha, kus ta tunneb end mugavamalt. Kõige olulisem ongi see, et juht suudaks mõista, mis on need takistused ja probleemid, mis hoiavad inimest ka paaril päeval nädalas eemal keskkonnast, kus ideed saavad voolata ja muidu tammi taha jäänud asjad liikuma saada.

Plaan peab olema paigas

Üldiselt ongi kontoris töötamise suurimaks eeliseks kollektiivne suhtlus ja koostöö, mis viib tihti paremate ideede ja lahendusteni. Kuid seda eelist ei ole võimalik kasutada, kui inimene tunneb, et kontoris ei saa vajalikku tööd teha või leiab seal end iga kord isolatsioonist. Kui töötaja tuleb kontorisse ja on seal iga kord tühjas ruumis, siis hakkabki ta koju jääma.

Ettevõttes peab seega olema läbi mõeldud kontoris käimise rutiinid ja korraldus. Kui on paika pandud, et kontoris on kindlatel päevadel alati olemas juht ise, kellega saab näost-näkku suhelda, või et kindlatel päevadel toimuvad füüsiliselt tiimikoosolekud või ajurünnakud, siis võib see motiveerida kontorisse tulema ka neid töötajaid, kes muidu oma igapäevaseid ülesandeid iseseisvalt teevad, kuna nad saavad päriselt kasu kontoris töötamise sotsiaalsetest aspektidest.

Enamikul juhtudel aitab kontoris toimuv suhtlus ja kollektiivne dünaamika kaasa parematele töötulemustele. Samas võib mõnel inimesel olla ka selline töö, mis tõepoolest eeldab rohkem iseseisvust ja rahulikku keskkonda. Kuid need on juba konkreetsed olukorrad, millele tuleb otsa vaadata rolli- ja isikupõhiselt, sest on üdini keeruline leida ametikohta, kes ei puutuks oma igapäevatöös kokku teistega, kellega aset leidev parem ja kiirem suhtlus ei suudaks parandada tulemust ja koostööd.

Kõige edukamad lahendused toetuvad hübriidtöö keskkonnas vastastikusele mõistmisele ja suhtlemisele. Juht peaks otsima viise, kuidas töötajate isiklikud eelistused organisatsiooni eesmärkidega kokku sobitada. Mingi regulaarsusega kontoris käimine ei tohiks olla ainult nõue, vaid mõlema osapoole jaoks väärtuslik nähtus. Kui seda saavutada ei suudeta, ongi mõistetav, et kontorit välditakse kui tuld – ilma selge kasuta on see lihtsalt ebamugavus.