Kontor ei tohi olla vaikne serveriruum – kui keegi ei suhtle, on probleem suurem kui arvata oskad

Tänapäeva töömaailmas on loomulik, et suur osa tööst ongi omaette arvuti taga nokitsemine, mida on üsna tihti mugavaim teha kodukontorist või vaikses eraldatud kabinetis. Aga kui töökeskkonna valitsevaks tooniks saabki pidev vaikus – olgu see Teamsis või füüsilises kontoris – pole see märk keskendumisest, vaid pigem ohusignaal juhile. Meeskond, kus omavahelist suhtlust pea üldse ei toimu, võib esmapilgul tunduda kui suurepäraselt õlitatud töötav masinavärk, kuid tegelikult viitab see sageli usalduse, avatuse või koostöö puudumisele, hoiatab arvamusloos Elisa Grupi Tech IT osakonna juht Villu Teearu.

Suhtlus on loomulik osa tööst. Kui inimesed ei räägi, siis ei jagata ka teadmisi ega kogemusi. Väikesed probleemid jäävad märkamatuks, kuni neist saavad suured. On ilmselge, et iga töökeskkond ei nõuagi alati laada pidamist ja pidevat edasi-tagasi suhtlust, kuid kui töökoht hakkab meenutama serveriruumi, kus kõik toimib küll tehniliselt, kuid puudub inimlik kontakt ja suhtlus, siis ei suuda meeskond pikas plaanis areneda ega keerulisi olukordi lahendada.

Pidevas vaikuses on raske märgata, kui midagi on korrast ära. Sellises õhkkonnas võivad inimesed küll oma individuaalsed ülesanded ära teha, kuid laiem eesmärk jääb saavutamata. Pika peale sedasi töötades langeb ka motivatsioon, sest kui koostöö asemel käib töö nagu isoleeritud kastides, tundub igaühele lõpuks, et tema panus ei loe. Ära ei tasu ka unustada, et kuigi tööl käiakse küll töö pärast, siis on sageli just kollektiiv see, mis inimesi hoiab. Kui inimlik faktor puudub, kaob oluline põhjus, miks eelistada üht tööandjat teisele.

Seega on jooksva suhtluse puudumine midagi, millega peaks tegelema iga juht. Vaikus ei hävita küll tiimi kiirelt ja ühe korraga, aga asjaliku töö kõrval kõige sotsiaalse ignoreerimine maksab varem või hiljem kätte.

Suhtluse loomiseks piisab tihti väga väikestest muutustest

Juhi roll on seega luua keskkond, kus suhtlemine on loomulik, mitte kohustuslik. See ei tähenda, et kontoris peaks pidevalt olema vali sumin või et kõigi tööaeg kulub jutuajamistele. Pigem tuleks luua kultuur, kus küsimuste küsimine, ideede jagamine ja sõbralik läbisaamine on tavapärane, mitte erandlik käitumine.

Tihtipeale saab seda soodustada kasvõi väikeste sammudega: alates regulaarsetest aruteludest kuni selge sõnumini, et iga mõte on väärtuslik. Näiteks võib algatada lühikesed, kuid regulaarsed meeskonnakoosolekud, kus igaüks saab sõna. Need ei pea olema formaalsed ülevaated, vaid pigem hetked, kus küsitakse “Kuidas läheb? Mis on praegu käsil?”. Sellised ringid aitavad märgata edusamme ning anda inimestele võimaluse ka öelda, kui kuskil on abi vaja.

Samuti tuleks teadlikult väärtustada igapäevast spontaanset suhtlust. Vahel aitab, kui juht võtab teadlikult aega ühisesse kööki või lõunapausile minekuks, sest just seal sünnivad need vestlused, mida ametlikus kalendris ei ole. Kui juht näitab eeskuju ja räägib avatult, julgevad seda teha ka teised. Lisaks annab see töötajatele kindlust, et küsimuste esitamine, oma murede välja ütlemine, või lihtsalt nädalavahetusel tehtu jagamine ei too kaasa hinnanguid, karistusi või tahtmatuid silmapööritusi.

Vahel mõjutab omavahelist suhtlust ka tööruumi füüsiline korraldus. Kui kõik istuvad kontoris vaikides kinnistes nurkades, ongi kontaktide loomine raskem. Avatum füüsiline keskkond või isegi teadlikult loodud koostööhetked päevas aitavad vältida olukorda, kus inimesed tunnevad end üksikute huntidena, mitte osana meeskonnast.

Mõistagi ei peaks suhtlemine muutuma projektiks omaette, vaid olema igapäeva loomulik osa. Kui juht loob selleks tingimused ja näitab ise eeskuju, võib kontor üllatavalt kähku vaiksest serveriruumist päriselt toimiva ja avatud suhtlusega töökohaks muutuda. Ning see on midagi, millel on vaid positiivne mõju.