Kogemus on risk – valdkonnast ei tohi isu täis saada
Tänases juhtimiskultuuris paneb pulsi kiiremini tööle arenev valdkond ja huvi pidevalt midagi uut kogeda, seeläbi ka teisi tegudele inspireerides.
Varasemad juhtimisteooriad joonistavad agaralt pilti range kabinetilaua taga istuvast ülikonnas ja lipsustatud juhist. Üldjuhul pillub ta käske ülevalt alla või tegeleb lakkamatult mikromanageerimisega. Seda aegunud vaatepilti saadab edu aina vähem ja vähem – tänases maailmas see enamikul juhtudel lihtsalt ei tööta. Täna hinnatakse juhte pigem energiataseme alusel. Kui palju jätkub tahet, ambitsiooni ja energiat, et teisi enda ümber innustuda. See eeldab juhtidelt all-in-suhtumist ja huvi valdkonna vastu – organisatsiooni elu sisse hingamist ja hingega asja juures olemist. Kui seda suudetakse hästi teha, siis kaasneb sellega ka tunduvalt suurem tõenäosus oma inimesi hea mõttes „nakatada“ samamoodi käituma. Seeläbi suudetakse koos suuremalt õnnestuda ja oma valdkonnas täiesti uuele tasemele jõuda.
Isu täis ei saa
Selleks, et teisi innustada ja koos suuri asju teha, peab muidugi esmalt ka valdkond ennast köitma ja pidevalt midagi uut pakkuma. Minu jaoks suudab telekommunikatsioonivaldkond seda aina uuesti ja uuesti teha. Üllatada – ka siis, kui on tunne, et kõike on nähtud. Kiiresti kohaneda – kasvõi tundidega. Pidevalt uueneda – piire ette seadmata. Ja see ongi võti.
Telekomiäris on üheks oluliseks verstapostiks olnud mobiilse interneti tulek, mis võimaldas inimestele veelgi suuremat väärtust pakkuda ja mobiilist kui helistamise tarvikust sai midagi hoopis võimsamat. Teiseks oleme näinud, kui piiritu võimekuse annab telekommunikatsioon meelelahutusmaailmale. See on taas tõestanud, et telekomivaldkonna ettevõte ei ole pelgalt võrguarendaja, kaablivedaja või mobiilimüüja. Ta võib olla konkurentsivõimeline sisulooja, meelelahutaja ja innovaator.
Ühe värskeima vau-momendi pakkus möödunud aasta. Kes oleks võinud arvata, et loetud päevadega võib see tegevusala täiesti teistele tasemele jõuda ja rajada teed uuele ühiskondlikule rollile. Alates ühest märtsikuu reedest sõltus ju kodusest internetiühendusest sadade inimeste töötegemine, kooliasjad ning paljudel ka vaba aeg. Kahtlemata on selle aja jooksul Elisa kui organisatsioon ühes kõigi inimestega ja ka mina isiklikult juhina õppinud, et meie valdkonnas pakutavale teenusele on tekkinud täiesti uus väärtuskiht. Valdkonna eestvedajatena võime selle üle alandlikku uhkust tunda. Loomulikult on kahju, et see on tulnud läbi negatiivse prisma – viirusega võitlemise tähe all – aga siiski on see andnud väga suure võimaluse näha ja kogeda, mida tegelikult telekommunikatsioonis saab korda saata.
Kahe teraga mõõk
Ühest küljest on muidugi valdkonnas kõrvuni sees olemine ja pikk kogemus nii juhtidele kui ka laiemalt ettevõtetele väga hea eelis. Samal ajal on see ka suurim risk. Kui tead väga hästi, kuidas asjad vanasti käisid, siis võid ühel hetkel silmaklapid ette saada. Nii võib end leida olukorrast, kus trambitakse sama teekonda uuesti ja uuesti. Ja see on kõige hullem, mis on ühe ettevõttega võib juhtuda. Kui pole himu uueneda, siis ei tule kogemus kuidagi kasuks, vaid hoopis kahjuks. See on justkui kahe teraga mõõk, ühe otsaga kaitstes, teisega teravalt haavates.
Võimestatud inimesed teevad asja ära – ja teevad seda väga hästi
Nagu eespool öeldud, organisatsioon ei arene kunagi vaid läbi juhtide. Ettevõtte tulemuste taga on ikkagi selle inimesed. Seega loeb see, kui hästi suudab juht inimesi kaasata, oma tegemistega inspireerida ja mis kõige olulisem – panna inimesi ise tegutsema, otsustama, vastutama.
See, kui hästi on suutnud juhid oma inimesi võimestada, tuleb välja kõige kriitilisemates olukordades. Organisatsiooni tugevust mõõdetaksegi just nendel hetkedel. Siin ei aita hierarhiline juhtimine, kus otsuseid põrgatatakse pingpongi pallina ülevalt alla ja tagasi – ja nii veel mitmeid kordi. Selles situatsioonis pole aega kaotada ning inimesed peavad ise otsustama ja tegutsema. Taas kord, mulle tekitab astronoomilist rõõmu see, kuidas eriolukorras suutsid meie inimesed just niimoodi käituda. Väga keeruline oleks olnud seda teha, kui nad poleks uskunud sellesse, mida teevad.
Pastakat laual veeretades või päevast päeva käskudega eetrit täites võib üsna pea igavaks minna ja see minu meelest väga palju pulssi ei kergita. Ei juhil, organisatsioonil ega spetsialistil. Lisades võrrandisse paraja annuse eesmärgipärasust, tahet oma valdkonnas asju ära teha, seeläbi teisi enda ümber inspireerida, saab kordades parema tulemuse.