Ka kogenud juhina tuleb aeg-ajalt uuesti kõndima õppida
Pika kogemusega juht peab värskes ametis väikelapse kombel kõndima õppima, kuigi maratoni võib olla joostud juba nii mõnigi hea aasta. Kaksteist kuud uue tiimi eesotsas ja valdkonnas õpetab meeletult palju ja pühib tehtud-nähtud-tunde kiirelt peast.
See, mida inimene ühe aastaga suudab õppida, on hämmastav. Minu aasta tagasi sündinud kolmas poeg õppis selle ajaga keerama, roomama, käputama ja ennast püsti ajama. Ja nüüd ta juba kõnnib. Minu enda viimase aasta areng on olnud väga sarnane. Ülekantud tähenduses muidugi. Kui asusin möödunud novembris arendajate tiimijuhi kohalt juhtima IT- ja TV- teenuste arenduse valdkonda, siis mul polnud veel õrna aimugi, et kõndima õppimiseni on vaja teha mitu head arengusammu. Samas võib aastaga väga palju muutuda ka keskkond, millega oled harjunud. Järgnevas loos räägingi, kuidas õnnestuda ja ebaõnnestumised üle elada, kui ühtäkki leiad ennast täiesti uues olukorras ja sinu senised teadmised enam edasi ei aita. Nii tööl kui ka eraelus.
Millele laduda juhi enesekindluse-vundamenti?
Head juhti iseloomustab enesekindlus. Minu isiklik arvamus on, et see enesekindlus peab ka millelegi tuginema. See ei saa olla lihtsalt isikuomadus. Kui inimesed näevad, et juht on põhjendamatult enesekindel, siis nad kas lihtsalt ei järgne talle või teevad seda väga suure vastumeelsusega. Seda tajusin juba kaua aega tagasi ajateenistuses. Seetõttu on mul hea meel, et Elisa juhtimiskultuur eeldab juhilt lisaks enesekindlusele ka sisuliselt asjadest arusaamist ning vastastikust usaldust juhi ja tema inimeste vahel. Need on aga väärtused, mis ei kaasne ametinimetusega automaatselt, vaid tuleb välja teenida.
Uues valdkonnas värske juhina tööle asudes alustasin inimestest ja kohtusin kõigiga individuaalselt. Võtsin aja, et tutvuda oma tiimiliikmetega, aga ka kõigi valdkonnas töötavate inimestega. Sellele tuleb küll omajagu töötunde pühendada, aga segamatult näost näkku kohtumine – tänapäeval küll kaamerate vahendusel – on ainukene võimalus kahepoolseks avatud suhtluseks. Taoliste kohtumiste peamine eesmärk oli maandada igasugused pinged, mis kipuvad muudatuste käigus inimestel iseseisva mõtlemise tulemusena tekkima. Ühe tunniga on võimalik saada üksteisega paremini tuttavaks, rääkida ja kuulata ära üksteise ootused, kaardistada enda jaoks inimese arenguetapp ja -potentsiaal ja luua tugev vundament usaldussuhteks. Lisaks kaotab seesugune kohtumine ära nähtamatu suhtlusbarjääri ning edaspidi saab info vabalt liikuda mõlemas suunas. Seeläbi saab ka juht ennast tunda enesekindlalt.
Valmis edasi-tagasi rollivahetuseks
Kuidas juhtida valdkonda, mille tegevuse sisu on võõras? Üks võimalus on seda teha inimeste kaudu, kes juba tunnevad end selles valdkonnas koduselt. Päris alguses ongi see ainukene variant, sest ega seni ei saa töö seisma jääda, kui juht endale valdkonda selgeks teeb. Siiski usun, et juhina on valdkonnas toimuvast sisuliselt arusaamine hädavajalik. See aga ei toimu üleöö.
Sellisest olukorrast leidsin ka ennast aasta aega tagasi. Olgugi, et olin selleks hetkeks samas ettevõttes töötanud üksteist aastat, ei teadnud ma TV-valdkonnast sisuliselt mitte midagi. Minu õnneks oli mul tänu eelnevatele ametikohtadele tugev IT-arenduse taust ning seetõttu sain juhtimise kõrvalt keskenduda üsna palju TV-teemade selgeks tegemisele. See tähendas, et „juhimüts“ tuli aeg-ajalt varna riputada ning pähe panna „juhendatava müts“. Sellega kaasneb muidugi risk, et juhimüts jääbki varna, aga juba sisuliselt asjadest arusaava ja sellele teadmisele tugineva enesekindla inimese jaoks pole rolli tagasivahetus probleem.
Igasugune areng ja õnnestumised on üldiselt hea koostöö vili ning selle nimel tasub võtta riske ning näha vaeva. Täna tunnen ennast juba TV-valdkonnas sama tugevalt kui IT-valdkonnas, mis tõestab väga ilmekalt, et aastaga kõndima õppida on võimalik ka kolmkümmend kolm aastat pärast sündi.
Tugev tagala aitab võita lahinguid
Siiski pole võimalik kõigeks valmistuda. Eriti, kui negatiivsed sündmused toimuvad sinust sõltumatult ja eraelu mured hakkavad mõjutama otseselt ka tööelu. Seoses koroonapiirangute ja kõige selle ümber toimuvaga pole see teema ilmselt kellelegi võõras. Mind mõjutas sellest veelgi enam hoopis üks teine sündmus. Nimelt suri aasta alguses pärast pikka ja rasket haigust minu ema. Olgugi, et kõik märgid ennustasid seda ette juba pool aastat varem, oli selle faktiga leppimine ikkagi raske.
Igaühel on oma vaimne ja füüsiline keskkond, kus ta tunneb ennast hästi ja hoitud. See koosneb inimestest, kellega soovitakse suhelda, tegevustest, mis meeldivad, ja asukohtadest, kus tuntakse end turvaliselt. Justkui tagala, millele toetudes on võimalik võita lahinguid ja avastada uusi maid. Loomulikult on see pidevas muutumises ning sõltub suurel määral inimese enda valikutest, aga kui sellest keskkonnast mingi oluline detail inimese tahte vastaselt eemaldada, saab kannatada kogu senine süsteem.
Sellistel hetkedel on väga tähtis, et sinu ümber on inimesed, kes mõistavad ja sinu jaoks olemas on. Lisaks perele toetasid mind ka kõik töökaaslased, kes said aru, et vajan olukorra selgeks mõtlemiseks aega ning ei survestanud mind sellel ajal tööalaste teemadega. Kogu selle protsessi puhul panin aga tähele, kui vähe tegelikult me inimeste sisse näeme, kui nad seda ise välja ei näita. Kuigi tegelesin taustal pidevalt enda tagala parandamisega, said sellest aru väga vähesed. Sellepärast pöörangi nüüd veel enam tähelepanu teiste inimeste mõistmisele. Nii isa, abikaasa kui juhina.
Niisiis, aastaga võib tõepoolest palju juhtuda ning kõik see, mida elu su töö- ja eraelu teele heidab, võib korraks jalutuks teha. Lihtsalt ei tohi karta uuesti kõndima õppida, kuigi võib tunduda, et oleme selle tee juba läbi käinud.
Joosep Põllumäe, Elisa IT ja TV teenuste arenduse valdkonna juht