Juhi tugi ei saa muutuda karguks – ta peab olema olemas, aga mitte võtma töötajalt võimalust ise vastutada

Juhi töö on oma inimesi toetada, kuid see toetus ei saa muutuda töösuhet kandvaks jõuks – valel ajal ja vales mahus pakutud tugi on kiire kaasa tooma olukorda, kus inimeste vastutustunne väheneb, otsuseid ei juleta enam iseseisvalt teha ning kõik teed viivad alati juhini, räägib arvamusloos Elisa IT-juht Villu Teearu.

Enamik juhte mõistab selgelt, et neil on tarvis oma inimeste jaoks olemas olla ja pakkuda neile tuge, mida nad vajavad. Nii see peaks ka olema ja midagi teistsugust on raske ette kujutada. Samas pole harv, et juhid võivad oma heatahtlikkusega aga tuua kaasa hoopis olukorra, kus tulemus on soovitule vastupidine. Selle asemel, et varustada inimesed julguse ja oskustega väljakutsetega toime tulla, muututakse alaliseks karguks, milleta töötaja enam oma ülesandeid täita ei oska.

Mingitel hetkedel juhtub seda täiesti kogemata. Juht lihtsalt ei tunne ära, et pidevalt inimese kõrval olles, kõike kontrollides ja igat väikestki tööülesannet suunates tekibki olukord, kus inimese jaoks on see normaalsus. Kui kunagi tekib järgmine veidigi uudne probleem, siis eeldatakse, oodatakse või arvatakse, et juht peab samamoodi taas kõrval olema. Ja hea juht siis tulebki ning tsükkel jätkub.

Teistel juhtudel on säärase talitamise vedajaks aga juhi alateadlik soov ise spetsialisti tööd teha. Üldse mitte pahatahtlikult, vaid puhtast kirest. On suurem osa tänaseid juhte ju ka ise kunagi spetsialistitööd teinud ja ilmselt selles ka väga head olnud. Seega pole ka üllatav, et nii mõnigi täna juhitoolil istuv inimene käärib võimaluse tekkimisel hea meelega käised üles ja asub lahendama probleeme, mis tema lauale ei kuulu.

Aga nii tore, kui see ka mõnel juhul juhi enda või ka töötaja jaoks olla ei või, on see libe tee, mis võib kaasa tuua ohtralt probleeme. Mingi piirini on ongi abi pakkumine ja töötajale põrkelauaks olemine hea, kuid juht ei saa kunagi ära võtta spetsialisti tööd. Kui nii, siis on selge, et juht ei tee oma juhitööd, spetsialist ei tee oma spetsialistitööd. Ei võida keegi ning kaotavad kõik.

Juht ei saa kunagi olla oma tiimi kõige targem ja osavam spetsialist – see on selge märk sellest, on kuskil on midagi läinud valesti. Või kui ta isegi on, peab ta mõnikord oma oskuseid veidi tagasi hoidma ja laskma oma inimestel jõuda tasemele, kus on tema.

On ilmselge, et pideva juhi sekkumisega tööviis takistab töötajate arengut, kuna pidevalt peendetailides kättpidi sees olev boss ei anna oma inimestele võimalust katsetada, proovida, õppida ja vigu teha. Neile kas öeldakse juhised ette või võetakse töö sootuks käest. Imepisikeses tiimis võib meeskond sellise juhtimisstiili all ka mõnda aega funktsioneerida, aga piisab ühest kriisist või juhi haigestumisest kuni käes on olukord, kus midagi ei saagi enam tehtud. Töötajad pole ise vajalikke oskuseid omandanud ja juht on kadunud ning ei saa kõike ise ette näidata.

Juht peaks olema sparringupartner, mitte õpetaja ega ema eest

Seetõttu peaks hea juht oskama vajadusel distantsi hoida ning olema oma tiimi jaoks pigem sparringupartner kui õpetaja või ema. Ta peab olema tiimi jaoks olemas, kuid mitte igal sammul nende kätt hoidma. Juhi ülesandeks ei peaks olema ette anda valmis lahendusi, vaid aitama töötajal nendeni ise jõuda – vahepeal küll üle kivide ja kändude ja vigu tehes, ent siiski lõpuks ise. Seejuures igal sammul õppides ja tundes, et eksperimenteerimine ja vahepeal kraavist läbi käimine on okei. Juht ei pea andma luba midagi teha, vaid andma töötajale soovi korral kinnituse, et ta on õigel teel.

See ei tähenda, et juht ei tohiks kunagi sekkuda ega öelda, mida teisiti tuleks teha. Vahel on juhi sekkumine vajalik, näiteks olukordades, kus keegi on täielikult rappa sõitnud ja ise seda ei märka või ei soovi seda lihtsalt tunnistada. Aga ka sellistel hetkedel peab juht olema piisavalt delikaatne, et suunata töötajat õigele teele ilma ta enesekindlust õõnestamata. Ja kui asjad on ikka juba väga halvas punktis, tuleb ka mõnikord ise õige tee ette näidata. Kuid sinna punkti jõudmine peaks olema pigem harv: pidevalt õigel hulgal ja õigel ajal tuge pakkudes ei tohiks see ka eriliselt keeruliselt saavutatav olla.

Kõige selle taustal tuleb siiski ka meeles pidada, et iga inimene on erinev ja vajabki erineval hulgal tuge. Juhi asi on oma inimesi teada ja hoida tugi tasemel, kus inimene suudab õppida ja areneda, ületamata piiri sinna, kus töötajal tekib mugavustsoon ja tunne, et küll juht niikuinii asja lõpuks ära teeb, mis ikka pingutada. See on tasakaalu leidmise koht, kuid koht, mida ei saa tähelepanuta jätta ükski tiimi eest vedav inimene.