Elisa IT-juht uuesti kooli minemisest: esimese asjana keerasin kõik meelelahutusteenused kinni – nende jaoks mul enam aega pole

Aastaid tagasi kooli lõpetanud juhtide seas pole just väga levinud, et suvalisel hetkel otsustakse taas koolipinki naasta, et hakata õppima midagi, millega tegelikult ollakse juba aastaid professionaalses töökeskkonnas tegutsenud. Aeg-ajalt seda siiski juhtub ning nii otsustas ka aastaid Elisa IT-arendusi juhtinud Villu Teearu pärast 13-aastast pausi õpingutest taas koolitee ette võtta, eesmärgiga saada oma töötajate jaoks paremaks juhiks.

Intervjuus räägib ta, miks ta sellise sammu teha otsustas, kuidas saab panna kooli tööga klappima ning mis on see, mis paneb kellegi koolipingis õppima midagi, mida ta teises kontekstis varasema kogemuse pealt ise õpetada võiks.

Miks sa otsustasid uuesti kooli minna?

Ma olen uuesti kooli minemisele aastaid mõelnud ja otsinud just seda õiget eriala, mis annaks juurde akadeemilised teadmised sellest töö osast, mida olen küll aastaid praktiseerinud, kuid mille kohta koolipingis kunagi õppinud pole – juhtimine. Olen küll juhina nüüdseks aastaid töötanud ja omal käel üksjagu teadmisi kogunud, kuid tänaseks 13 aastat tagasi saadud magistrikraad pärineb puhtalt tehniliselt erialalt, mis tähendab, üks töö osa on seni jäänud “päris” kooli poolt puudutamata.

Seega otsustasingi, et peaks minema vaatama, mida ärijuhtimise eriala pakkuda suudab. Ma ei lähene õpingutele sooviga saada vastust mingile kindlale küsimusele või leida lahendust väga konkreetsele probleemile, vaid pigem tahaksin lihtsalt veidi üleüldiseid teadmiseid ammutada. Kuna olen inimesena keegi, kellele meeldib õppida ja aja jooksul asjades paremaks muutuda, siis saab olema huvitav näha, kas uue õppekava läbimine aitab mul kasvada oma inimestele paremaks juhiks või annab mu käsutusse mingi uue juhtimistööriista, millega varem polnud kokku puutunud.

Kui olulisena näed uue kraadi hankimist oma enda professionaalse arengu teekonnal?

Ma ei tunne, et mul oleks selle või mõne teistsuguse seni saamata jäänud kraadi pärast olnud kunagi midagi raskem teha või et see oleks piiranud mu karjäärivõimalusi. Võib ilmselt üsnagi julgelt öelda, et juhina olen saanud kõvema praktika ja kogemustepagasi oma igapäevatöö käigus kui ükski kool iial pakkuda suudaks ning seni ei ole keegi kunagi ette heitnud, et ühe või teise konkreetse paberi puudumine oleks mingi järgmise sammu jaoks takistuseks.

Seega ei otsustanud ma uuesti õppima asuda mõttega, et kui saan nüüd selle tehtud, siis avaneb kuskil uks A, B, või C. Kindlasti ei jookse uued teadmised ja veelgi põhjalikum kvalifikatsioon mööda külge alla, kuid peaasjalikult teen seda hetkel enda ja oma töö pärast, mitte eesmärgiga selle najal uutesse kõrgustesse tõusta. Muidugi ei saa märkimata jätta ka seda, et mulle lihtsalt meeldib akadeemiline õhkkond – see suudab pakkuda midagi sellist, mida mujalt naljalt ei leia.

Aeg on piiratud ressurss – kuidas suudad täiskohaga töö, pere, hobide ja kõige muu kõrvale mahutada ka kooli, ilma et peaks kuskil liialt palju järele andma?

See on hetkel veel küsimus, millele kohe head vastust pole – eks aeg näitab ja lihtne see kindlasti ei ole. Kuigi õpingud ise toimuvad üle nädala kaks päeva nädalas, siis eeldab aastaga magistriõppekava läbi tegemine üksjagu pingutamist ka väljaspool loengusaali. Samas ei jää sel perioodil kuidagi vähemaks koosolekuid, olulisi töiseid toimetusi, perele ja lähedastele pööratud aega, ega enda tervise eest hoolitsemise vajadust.

Hetkel esimese asjana tunnistasin endale, et peamine aeg kooli jaoks peab tulema hobide ja meelelahutuse arvelt, sestap tühistasin juba esimesel koolipäeval ära meelelahutusteenuste tellimused ja tegin endale selgeks, et ilmselt jõuab trenni varasemast veidi harvem ning sõpradega kokku saamine on pigem luksus kui pidev nähtus. Teisest küljest annab selline ajakava muutus ka võimaluse kõik oma graafikus oleva üle vaadata ja tõsiselt mõelda, kas ja millele on päriselt vaja aega pühendada ja kus saaks midagi teha efektiivsemalt – kindlasti on mõni koosolek, mille saaks teha 15 minutit lühemalt ning kindlasti on kuskil päevas mõttetu 10 minutit Instagrami kerimist, mille saaks ära jätta.

Aga eks aeg näitab. Ennast ei saa ka liiga ribadeks tõmmata ning kui ühel hetkel tundub, et sellisel kujul või selliste ohverdustega on kõike ikka liiga palju, siis tuleb kõigele uuesti peale vaadata ja mõelda, kuidas tekitada töö- ja koolirutiin, mis päriselt töötab.

Sa oled juhiks tervele trobikonnale inimestele. Kas näed, et sinu otsus kooli minna julgustab ka neid midagi uut õppima ja aitab neile näidata, et kooli ja tööd saab omavahel kenasti sobitada?

Raske öelda. Ega ma otseselt kellelegi sellega ette ei taha näidata, et nii on õige teha või et nii peab tegema, kuid kui keegi saab sellest inspiratsiooni, siis on see ainult tore. Meil on alati meeskonnas olnud inimesi, kes on mingil hetkel uuesti kooli läinud või meiega liitunud, kui koolitee veel lõpetamisel on, seega on häid näited peale minu veel mitmeid võtta. Võibolla on siin suuremaks erinevuseks see, et tihti on kooli ja töö sobitajate näol tegu nooremate inimestega, kel veel pere ja aastanumbreid nõnda palju pole – äkki mingile seltskonnale saan olla heaks näiteks.

Aga miks just nüüd – oled juht olnud aastaid ning võimalusi kooli minna on olnud ka varem. Miks just aasta 2022 koolitee taas sinuni tõi?

See lihtsalt juhtus nii, et nüüd tundus õige hetk. Kindlasti aitas ka see, et suuresti kokkusattumuse tahtel tuli täiendõppe teema tänavu ka kõne alla mu enda otsese juhiga, kes viitas, et kui tahaksin midagi uut õppida, siis on ettevõtte poolne tugi selleks olemas. Selleks hetkel olin küll juba eriala välja valinud ja otsustanud, et sinna ma lähen, kuid tööandja poolne julgustus tuleb kasuks kindlasti. Juhte on igas ettevõttes võrdlemisi raske koolitada ning neile ei saa harilikult ette kirjutada, et mine nüüd koolitusele X või Z, sestap peaks kõik juhtivates rollides inimesed ise ära tundma, et nüüd on õige hetk paremaks muutuda ja leida just see väljund eesmärgi saavutamiseks, mis neile sobib.

Hetkel tunnen, et tegin õige otsuse, aga eks näeme, kuidas end aasta pärast tunnen. Hetkel veel hirmu ja rammestust pole ning pigem naudin uut väljakutset.