Elisa IT-juht: on selge, et arendaja tunneb veidi hirmu, kui iga tema viga tajuvad sajad tuhanded kliendid

Kuigi arendajatele meeldib töötada suure olulisusega projektide kallal, siis mida suuremaks ja olulisemaks muutub mõni teenus, seda tuntavamaks muutub ka vastutuskoorem. Ehitades IT-lahendusi, mida kasutad ise, mida kasutavad su vanemad ning veel sajad tuhanded inimesed, saab igagi väike eksimus kohest, karmi ja otsekohest tagasisidet. Seetõttu peavad suuri asju tegevad ettevõtted suutma tagada, et suur tajutav vastutuskoorem ei hakkaks arendustiime liialt tagasi hoidma, räägib Elisa IT-juht Villu Teearu.

Kui mõne nišitoote kallal töötav IT-spetsialist ei pruugi ise kunagi enda loodud rakendust kasutada, kohtuda kellegagi, kes seda kasutaks, või isegi täpselt mõista, miks on loodavat tööriista üldse vaja, siis leiab Eestist käputäie arendajaid, kellel pole võimalik oma lõppkliendist kuidagi mööda vaadata. Näiteks e-riigi teenuste arendajad, meelelahutusettevõtetes ja telekomides töötavad spetsialistid kasutavad harilikult oma teenuseid ise ning võivad üsnagi kindlad olla, et nende loodud lahendusi kasutab iga teine või kolmas inimene, kes tänaval vastu jalutab.

Kuigi pealtnäha võib tunduda, et arendaja jaoks ei tohiks vahet olla, kui otseselt ta oma töö lõppkasutajatega kokku puutub, siis võib meeletu menukuse ja laialdase kasutusega lahenduste kallal töötamine tekitada nii teadlikku kui alateadlikku äraootavust ning ettevaatlikust, mis nõuab tööandja poolt õigeid vastumeetmeid ja sobivat töökultuuri, et hoida ära liigse turvatunde otsimisest tingitud innovatsiooninappust, katsetusjulguse kadumist ning avaliku hukkamõistu kartmisest tingitud tagasihoidlikkust.

Vead on paratamatud

Iga arendus on omanäoline, kuid samas seob iga arendusprojekti kokku hulk omadusi: tuleb leida õige tasakaal uuendusmeelsuse ja teada-tuntud lahenduste kasutamise vahel; igas arenduses on omad riskid ja potentsiaalsed võimalused vigade tekkimiseks ning arendusprojektide juures tuleb aeg-ajalt teha otsuseid, mis ei saa olla sajaprotsendiliselt valideeritud ning mille puhul jääb õhku väike hulk teadmatust täpselt selle kohta, kas asjad hakkavad juhtuma täpselt nii, nagu arendaja loodaks.

Kui väiksema olulisega projekti kallal on nende omadustega toime tulemine võrdlemisi lihtne, siis sadade tuhandete inimesteni ulatuva kasutajaskonna puhul võivad hakata tekkima kõhklused, mis pidurdavad õigete otsuste tegemist. Väiksemas teenuses vea tekkimisel võib see huvitada kolme inimest, kui aga ühe arendaja näpuvea pärast kukub maha suur osa üleriiklikust teenusest, täitub sotsiaalmeedia õige pea sõimuga, mis võib hakata enesehinnangut õige kiiresti õõnestama.

See on ka reaalsus, mida on üksikisiku tasemel üsnagi keeruline lahendada – kellelegi meist ei meeldi teha vigu, keegi ei soovi saada (anonüümse) avaliku hukkamõistu osaliseks ning kõik see võib viia selleni, et negatiivsuse vältimiseks võetakse liialt ettevaatlik lähenemine. Mingi piirini on see ka vajalik, kuid innovaatilised lahendused ei sünni mööda juba tallatud radu käies, aeg-ajalt on tarvis oma mugavustsoonist veidi välja astuda.

Ettevõtte peab looma süsteemi

Seetõttu on oma töötajate heaolule, pidevale jätkuvale arengule ning kliendirahulolule keskendunud organisatsiooni kohustuseks luua tugimehhanismid, protseduurid ja töökultuur, mis lubab leida tasakaalu uuendusliku ja innovaatilisuse ning ettevaatlikkuse ja jätkusuutlikkuse vahel. Vahendeid selleks on erinevaid, kuid parimateks praktikateks on piisava kvaliteedikontrolli rakendamine, vigu tolereeriv ja vigadest õppimist soodustav töökultuur, ühe indiviidi potentsiaalse mõju mõistlikkuse piireis hoidmine ning süsteemide ja protseduuride juurutamine, mis lubavad ka kõige suurema eksimuse kiirelt kinni püüda, ära lahendada ja edasi liikuda.

Kui inimesed mõistavad ja teavad, et neid on toetamas midagi laiemat – näiteks, et enne lõppkasutajateni jõudmist vaatab mõni teine arendaja code review raames nende koodi üle ja valideerib, et sinna pole sattunud sisse kriitilist viga – on ka oluliselt tõenäolisem, et julgeid lahendusi pakutakse välja potentsiaalsete eksimuste suure mõju taustal. Niisamuti aitavad enesekindlust tagada piisav üldine kvaliteedikontroll, teadmine, et keegi ei saa üksi live’i lükata uuendust, mis võib pimedaks muuta terve linna, või et kuskil on viimase variandina lahendus tuua varukoopiast tagasi viimane päriselt töötav lahendus.

Mõistagi ei tähenda see seda, et ükski arendaja saaks pimesi tulistada ja eirata oma kohustust luua päriselt hästi töötavaid lahendusi, kuid vead on igas töös paratamatud. On lihtsalt oluline, kuidas nende vigadega tegeletakse. Kui probleemi tekkimisel lükatakse keegi avalikult häbiposti, õõnestab see kogu meeskonna enesekindlust, samas kui kollektiivselt tehtud veast õppimine, protsesside täiendamine, et viga järgmine kord vältida, ning vajadusel kellelegi täiendkoolituse või mentorluse pakkumine aitavad inimestel mõista, et alati on kuskil lahendus ning mured tuleks kiirelt ja ausalt lauda lüüa.

Suuri asju tegevas ettevõttes peab ka olema suur soov asju hästi teha. See saab juhtuda aga vaid siis, kui inimestel ei hakka oma töö mõjule mõeldes jalad värisema. Kuigi osalt on see seotud konkreetse inimese iseloomu ja enesekindlusega, siis on meeletu roll mängida ka ettevõttel ja ettevõttes juurutatud sisekultuuril. Inimloomust on küll raske muuta, kuid ettevõtte kultuuri saab piisavate pingutuste toel juhtida sinna, kuhu ta on vaja saada.