Elisa IT-juht: see ei ole normaalne, et arendaja peab millegi huvitava ära tegemiseks iga päev veel teise tööpäeva otsa tegema

Soov õppida ja pidevalt areneda on IT-inimeste puhul tavaline ning enamasti ja enamike selles valdkonnas töötavatele inimeste puhul suudab igapäevane töö ka seda vajadust rahuldada. Aga mitte alati. Kuigi juht võib enda poolt anda kõik, et varustada töötaja piisavalt huvitava ja väljakutsuva tööga, siis ei pruugi see alati õnnestuda ning võib hullemal juhul lõppeda sellega, et töötaja peab millegi päriselt põneva ära tegemiseks tavalisele tööpäevale kodus veel teist mütsi kandes järgmise tööpäeva otsa tegema, räägib Elisa IT-juht Villu Teearu.

IT-sektoris ei ole haruldane, et spetsialistid tegelevad põhitöö kõrvalt ka hobiprojektidega või võtavad aeg-ajalt vastu mõne väiksema töölõigu vabakutselise arendajana. Mingi piirini on see ka okei – uusi tehnoloogiaid ja võimalusi tekib igapäevaselt ning mõnikord pole lihtsalt võimalik nende kõigiga oma igapäevatöö raames piisavalt tegeleda. Mõni inimene aga ongi lihtsalt entusiast ning kui näpud pärast tööpäeva veel sügelevad, tahetakse millegi uuega rinda pista või näha, kas suudetakse midagi ära teha.

Probleemiks muutub see kõik aga siis, kui ainus koht, kus tippspetsialist end tõeliselt proovile saab panna, on need töövälised projektid. Mõnda aega saab nii sõita ning tööandja võib seda näha isegi väikese võiduna – töötaja teeb kõik mu juures ära ja ma ei pea eraldama talle aega uute asjade õppimiseks, saab need isegi selgeks – kuid see on petlik ettekujutus. Varem või hiljem rebeneb miraaž ühel või teisel moel kildudeks ning juht peab pikalt igavlenud arendaja või muu IT-spetsialisti asemele hakkama otsima uut inimest.

Inimesed rebivad end lõhki

Ka kõige lojaalsem töötaja põleb mitmel rindel möllates ühel hetkel läbi, mispuhul saab talle selgeks, et saab ka paremini. Selle asemel, et ohverdada oma puhketunde enda arendamisele ja millegi laheda ära tegemisele, mõistetakse, et tegelikult on kuskil tööandja, kelle juures saaks kõike seda teha osana oma tööst. Ära ei saa ka unustada, et pakkumistest poole puudu ühelgi IT-spetsialistil – kui praegune töö enam ühel hetkel ei eruta ning põnevusi tuleb hakata otsima vaid hobiprojektidest, on lahkuminek ühel hetkel paratamatu.

Mõistagi ei saa kedagi sunniviisiliselt oma majas hoida, või ühe spetsialisti muutunud soovide pärast välja visata kogu tänast tehnoloogiavalikut, kuid see ei tähenda, et IT-inimeste töö huvitavana hoidmiseks häid valikuid poleks. Mida suurem maja, seda lihtsam see on, kuid ka väiksemas ettevõttes on harilikult mõni väljakutse varnast võtta. Tuleb vaid endale selgeks teha, mis on olulisem – kas lubada tipparendajal üks päev nädalas UI-disaini õppida, või tast peagi sootuks ilma jääda?

Viise töö huvitavana hoidmiseks on ilmselgelt kümneid ja kümneid ning pole olemas ühtset valemit, mis sobiks igale organisatsioonile ja igale tööle. Küll aga ühendab neid kõiki läbiv põhimõte – tänasel tööturul peab töö inimese järgi kohanduma ning töötajate soove, huve ja tahtmisi peab kuulda võtma. Mõnikord ei ole sobivat lahendust võimalik leida ning tulebki konsensuslikult leppida, et ehk oleks inimene rõõmsam kuskil mujal. Aga enamikel juhtudel on kuskil mingi trikk, mis pakub kõigile seda, mida nad soovivad.

Pidev arenemine on hädavajalik ka tööandjate jaoks

Kuigi ideaalses maailmas võiks need põnevad lisaväljakutsed leida oma majas, siis pole täiesti ennekuulmatu ka lähenemine, kus töötaja otsustab oma koormust põhitööl veidi vähendada ja panustada osa oma ajast enda projektide peale. Erinevates ettevõtetes seab küll juhtkonna suhtumine ning keeruliste sõnadega paberimajandus sellele omad piirid, kuid normaalse läbisaamise, usalduse ja selgete piiride määratlemise korral võib see mõnel juhul olla win-win situatsioon. Küll aga on väga selged piirid seejuures kriitilise tähtsusega.

On oluline vahe, kas lisatööna aidatakse sõbral idufirma jaoks MVPd programmeerida, või osutatakse põhitööga samaväärset teenust naaberkontoris elutsevale hiidettevõttele. Kust see piir täpselt jookseb ning kas ja kuidas on võimalik leida sobiv koostöövorm, on juba iga ettevõtte ja iga töötaja oma asi. Küll aga on oluline, et tööandja suudaks märgata, millal ei suuda põhitöö enam kellelegi piisavalt väljakutseid pakkuda ning millal peaks hakkama mõtlema uudsete lähenemiste peale – ideaalis sama töö raames, äärmisel juhul leidlikematel viisidel. Kui seda ei tee, võib ühel hommikul oma postkastist leida lahkumisavalduse.

Ükski tänane tippettevõte ei jookse enam vana rasva pealt, vaid ka suurimad ja kõige tugevamad peavad arenema ning leidma töövorme, mis kohanduvad tänapäevaste töötajate ootustega. Seega on igati mõistlik, et tööandja toetab ja isegi julgustab oma töötajaid ütlema, mida nad päriselt teha tahavad, et võimaluste piireis neile soovidele ka vastu tulla. Inimesed tahavad areneda, õppida ja uusi asju proovida. Las nad näpistavad sellest pigem veidi tööaega, kui lähevad uute avastuste jaoks täisajaga kuskile mujale.