Elisa IT-juht: andmete hoidmine fjordidesse peidetud andmekeskuses ei võrdu jätkusuutlikku IT-taristuga

IT-maailmas kuuleb tihti pool-tragikoomilisi lugusid, kus mõnes ettevõttes on 30 aastat kellegi laua all töötanud arvutil saba seinast välja tõmmatud ja selle tulemusel ei tööta enam Tartus valgusfoorid. Kuigi enamasti on sellised lood veidi liialdatud ja pigem illustreeriva tähendusega, näitavad need selgelt, miks ei tasu end IT-taristut üles ehitades nurka värvida ja leppida sellega, et hetkel asjad töötavad, räägib Elisa IT-juht Villu Teearu.

Kuigi tänapäeval on IT-taristu üles ehitamine muutunud lihtsamaks – suuremat osa asjadest saab jooksutada pilves ning tarkvara luuakse enamasti töötama ükskõik millisest seadmest – siis ei saa jätkusuutlikkusele ja päriselt töötavate lahenduste loomisel pimesi Amazoni või Microsofti insenere usaldada. Kuigi pilvelahendused ja tänapäevased tarkvaralahendused töötavad enamasti hästi, siis ei ole needki pommikindlad ja liigne usaldus või lõppeda uppis teenustega või millegi veelgi hullemaga.

Võib küll tunduda, et suurele pilveteenuse pakkujale kuus kümneid ja kümneid tuhandeid eurosid makstes võib olla kindel, et taristu vaatest ettevõttel probleeme ei teki ning saab keskenduda vaid hästi töötava ja pommikindla tarkvara ehitamisele, siis reaalsus on kahjuks teistsugune. Kuigi 95% ulatuses saab loota pilvetaristule, siis hõlmab see endiselt teataval määral riske ning alati on mingi osa andmeid ja teenuseid, mida ei saa lihtsalt kuskil kaugel asuvad pimedas kastis tööle panna.

Viimasest on head näited kliendiandmed ning meeletult tundlikud või ülimalt kaitstud teenused. Pea kõik muu äri tegemiseks vajalik võib küll joosta Norra fjordide vahele peidetud pommikindlas andmekeskuses, kuid tundlikud andmed peavad püsima kodu lähedal. See tähendab, et kuskil peab ikkagi olema enda serveriruum, selle duplikaat ja kolmas varukoopia – kõige selle haldamiseks peab olema leitud õige riistvara, see peab töötama koostöös pilves jooksvate teenustega, paika peab olema pandud õiged protsessid ja tööle võetud õiged inimesed, kes suudavad süsteemi laitmatult töökorras hoida.

Hiiglasel pole su jaoks aega

Niisamuti ei tasu unustada, et ka miljardite eest ehitatud andmekeskused ja pilvehiiglased komistavad. Pilves võib kõik küll enamasti hästi töötada, aga korra kolme aasta jooksul võib teenus kokku kukkuda. Mida siis teha? Maailma mastaabis väikese Eesti firma jaoks ei hakka ükski triljonifirma midagi erilist tegema ning kui riskianalüüs on öelnud, et teenus võib maksimaalselt maha joosta kolmeks sekundiks, tuleb ettevõttel endal leida õiged alternatiivid. Lihtsamal juhul võib selleks olla varukoopiate ja riistvaralise varuressurssi hoidmine enda majas, teisel juhul võib olla vajalik leppida kulude meeletu suurendamisega ja jooksutada oma teenuseid kõrvuti kahes või enamas erinevas pilvekeskkonnas, et tagada täielik stabiilsus.

Sestap tasuks igal ettevõttel juba teenuste ja äriprotsesside loomise esimest hetkest mõelda, mis saab siis, kui midagi katki läheb ja igati kindlana tundunud lahendus peaks ühel hetkel üles ütlema. Seejuures ei tasu unustada ka väiksemaid asju – põhiteenus võib küll joosta korraga kolmes pilveteenuses, aga kui kõik ettevõtte meilid töötavad Google’i teenustes, siis mis saab siis, kui Gmail ei peaks ühel päeval mingil põhjusel töötama? Võib üsnagi kindel olla, et enamikel juhtudel meiliteenuste jaoks tagavaravarianti loodud pole ja kuigi kolm tundi saatmata jäänud meilid ei pruugi ettevõtet külili lüüa, siis langeb produktiivsus kindlalt märgatavalt.

Mõtle varem

Siiski on varukoopiatele ja töökindlatele süsteemidele mõtlemine vaid jätkusuutliku taristu üles ehitamisel pusle üks pool. Kuigi “raud” peab suutma kõike välja kanda, siis on täpselt sama oluline ka see, et taristul töötavad süsteemid suudaks ajaga kaasas käia. Pole haruldane tänapäevalgi kohata legacy-süsteeme, mis suudavad töötavad vaid Windows 95 peal ning mille uuendamine on seetõttu ilmvõimatu. Tänapäevased arendusmetoodikad ja -keskkonnad on küll skaleeritavate ja uuendatavate süsteemide muutmise lihtsamaks muutunud, kuid see ei tähenda, et end ei saaks valede otsustega nurka värvida.

Seega tuleks ettevõtte IT-taristu ja töökindluse tagamise eest vastutavatel meeskondadel üritada vaadata laia pilti ning küsida endalt, mis hakkab saama siis, kui juhtub meeletult ootamatu asi X, Y ja Z ning mis saab siis, kui need kõik peaks juhtuma korraga. Igal ettevõttel on oma riskitaluvus ja omad väärtused, kuid sellest hoolimata peaks kuskil olema kiirelt riiulist haaratav plaan, kus on kirjas, mida ja kuidas sellises olukorras tegema peab – kas on okei, et teenus on kolm päeva maas, või tuleb joosta lähimasse elektroonikapoodi ja kiirelt uus lokaalne serveriruum püsti seada.