Anti Liivat: enam pole küsimuseks see, kas langed küberründe ohvriks, vaid millal

Eestlaste ja Eesti ettevõtete vastu suunatud küberrünnakute hulk on viimasel ajal märkimisväärselt suurenenud ning tõusutrend ei paista pidurduvat. Kui varem võis rünnaku ohvriks langemise eest päästa madala profiili hoidmine ja väiksena püsimine, siis nüüdseks on see muutunud – Elisa valdkonnajuht Anti Liivat märgib, et enam pole küsimus, kas keegi ründega pihta saab, vaid millal see juhtub.

“Küberkuritegevus on kasvanud omaette tööstusharuks, kus liiguvad suured rahad ja kus jagub ohtral ruumi innovatsioonile. Nii nagu on automatiseerimine, tehisintellekt ja muud värsked tehnoloogiad jõudnud meie kõigi igapäevaellu, nii on need kasutusele võtnud ka kurjategijad. Selle arvelt on rünnete hulk ka märkimisväärselt tõusnud ja enam pole võimalik kellelgi kindlalt väita, et küberohud neid ei puuduta,” ütles ta.

Järjest keerulisemaks muutuva olukorra tõttu on oluline, et nii eraisikud kui ka ettevõtted teaks, kuidas rünnaku või pettuse ohvriks langemisel käituda. Võimalusel tasuks anda endast küll kõik, et eduka ründe tõenäosust juba eos langetada, näiteks järgides peamised küberhügieeni põhimõtteid, kasutades viirusetõrjet ning mõistes, millised ohud valitsevad, aga kui ohvriks satutakse, on järgmised sammud olulised.

Alati on valus

Liivati sõnul on õige reageerimise juures kõige tähtsam mõista, et ründe alla sattumine pole midagi, mida saaks vaiba alla pühkida või millega tegelemist saaks ignoreerida.

“Mida kiiremini ja tõhusamalt suudad reageerida, seda väiksemad on potentsiaalsed kahjud. Üritades hirmu, häbi või muu põhjuse tõttu teha nägu, et midagi pole juhtunud, toob lõpuks kaasa märksa hullemad tagajärjed,” selgitas ta. “Rünnaku ohvriks langemine on alati valus, kiirelt reageerides lihtsalt veidi vähem valus.”

Selleks, et probleemid õigel ajal esile kerkiks ning nendega saaks piisavalt väledalt tegeleda, on oluline, et inimesed julgeksid murekohad esile tuua. Liivat selgitas, et näiteks on täna üsnagi lihtne keskmise ettevõtte töötajal kogemata avada meili teel saadetud nakatunud fail või külastada kogemata kahtlast veebilehte. Kui varasem koolitus on olnud piisavalt hea, saadakse enamasti kiirelt aru, et on tehtud viga. Kui aga töökultuur vigade tegemist ei tolereeri, ei juleta vea juhtumist esile tuua.

Kuigi ideaalses olukorras peaks kõik koolituste ja pideva meediatähelepanu valguses teadma, et kahtlaseid linke või faile ei tasuks üldse puutuda, siis juhtub eksimusi kõigil. “Kui töökultuur on selline, kus süüdlaseid ei otsita ja vigade pärast ei karistata, juletakse äpardusest ka kiirelt õigetele inimestele rääkida. Kui aga igale eksimusele järgneb sõim ja karistus, siis üritatakse teha nägu, et midagi halba polegi juhtunud. Varem või hiljem tulevad need asjad niikuinii välja, aga siis juba märksa suuremate probleemide tuules,” lausus ta.

Suuremaid probleeme oleks saanud vältida, kui inimesed julgeksid asjadest õigel hetkel rääkida. Kui see on oluline töömaailmas, siis sama kehtib Liivati sõnul ka erasfääris. Ta toob näiteks, et tihti langevad pettuste ja lihtlabaste küberrünnete ohvriks vanemad inimesed, kes ei pruugi julgeda vea ilmnemisel sellest lastele või lastelastele rääkida, kartes halvakspanu ja silmade pööritamist. See on aga midagi, mida tasuks üritada muuta, kuna õigeaegse reageerimisega võib olla võimalik veel mingi osa petturitele saadetud rahast tagasi saada või lukku läinud arvuti lahti saada.

“Reageerimiskiirus on oluline. Kui mitte konkreetse kahju tagasipööramiseks, siis vähemalt edasiste kahjude ennetamiseks. Kiirelt saab aga reageerida vaid siis, kui käsi millegi juhtumisel kiirelt tõstetakse ja vajalikku abi küsitakse. See aga eeldab, et vigade tegemist ümbritseb kultuur, mis nende pärast hukka ei mõista, vaid aitab raskes olukorras lahenduse leida – nii eraelus, kui ka töömaailmas,” lausus Liivat.