14 aastat samas firmas – kuidas töö ikka huvitavana hoida?

Pikalt ühes kohas töötades tekib paratamatult ühel hetke mõte, et kuskil on muru rohelisem ja seetõttu ka aeg-ajalt tööd vahetama kiputakse. Vahel tulebki selle protsessi käigus välja, et tõepoolest ongi kuskil mujal oluliselt parem, kuid enam kui tihti tuleb uues töökohas tööle asudes tõdeda, et omad mured on ka uues asutuses, räägib arvamusloos Elisas tänavu oma 14. tööaastat tähistav IT-juht Villu Teearu.

Rohelise muru otsimise periood on tänaseks paljudel juhtudel läbi ja seda mitte ainult minu enda seisukohast, vaid turul ringi vaadates ja ka teiste kogemusi kuulates. Tahtmine vahelduse ja uue keskkonna järele, eriti kui tundub, et mujal on parem, on muidugi täiesti inimlik. Kunagi töötasin ühes kohas 10 aastat ja läksin siis paremat otsima. Tuli välja, et ka mujal oli üsna samamoodi – iga ettevõte on küll erinev, aga ükski neist pole imedemaa.

Kõigil firmadel on omad mured ja väljakutsed ning lõpuks on inimese otsustada, kas ja kuidas ta asjad enda jaoks huvitavaks teeb või kas ta hakkab tüdimuse korral pigem mujale vaatama. Siin tuleb mängu muidugi see, kui palju on võimalik majasiseselt liikuda ja areneda. Igas ettevõttes on võimalusi. Tänase töökoha puhul olen oma 14 aasta jooksul rolle vahetanud mitmeid kordi – tulin spetsialistina, täna olen juht. On olnud väljakutseid ja arengut. Kui seda poleks, siis ilmselt nii pikaks ka püsima poleks jäänud.

Seetõttu ongi oluline nii töötaja kui juhi pilgu läbi mõista, mis on see, mis sind ja teisi motiveerituna hoiab. Enam kui tihti on selleks vaheldus.

Minu töös ei ole ükski päev selline nagu ta oli eile ning väljakutseid on jätkuvalt hulganisti. Areneda soovival inimesel peab pidevalt midagi uut olema teha ja eks tööandja peab seda pakkuma. Muidugi on see lihtsam tehnoloogiavaldkonnas töötades – see lihtsalt areneb meeletu kiirusega – ent tegelikkuses peaks suutma samasid võimalusi leida igast sektorist.

Ka suure kogemusega inimene peab suutma ajas kohaneda

Pika staažiga töötajaid iseloomustab üldiselt motiveeritus ja eeskätt just sisemine motivatsioon. Tööandja võib ükskõik kui palju meelelahutust ja tiimiüritusi korraldada, aga kui keegi ise oma tööd enam teha ei taha, siis ei motiveeri keegi teda seda ka pikalt tegema. Eriti kuna meie kõigi laual on aeg-ajalt asju, mis pole huvitavad ega ägedad. Inimesi, kes peavad oma rollis pikalt vastu, ühendab suutlikkus ka vahepealsed igavad hetked enda jaoks huvitavaks muuta.
Selliseid töökohti, kus kõik oleks koguaeg äge, mega ja meeletult uus, pole lihtsalt olemas. Vähemalt juhul, kui rollis on oldud enam kui aasta ja mingid tegevused juba lihtsalt kalendri tõttu korduma hakkavad. Juhil on muidugi mõnevõrra kergem endale ise põnevaid tööülesandeid tekitada, ent ka spetsialist peaks saama enamikel juhtudel oma tööd põnevaks muuta – näiteks leidma uusi võimalusi oma arendusülesannet teistmoodi lahendada. Rutiin ei saa küll kunagi muutuda läbivaks ja kogu tööd iseloomustavaks, ent mingi piirini on selle raamides orienteerumine midagi, mis võiks ja peaks olema iga inimese baasoskuseks.

Ja ega pikka aega samas rollis olemine tähenda, et kogu tööd iseloomustabki mingist hetkest vaid see, et üritatakse “igava” tegevuse vahel rõõmuraasukesi leida. Pigem vastupidi.

Pikka aega ühes ja samas firmas töötanud inimesed muutuvad enamasti ühel hetkel institutsionaalseks mäluks ning nad saavad igal hetkel tagasi vaadata ja näha, mida on päriselt tehtud. Nad on olnud osa firma eduloost või elanud üheskoos üle raskemaid aegu ja sealt välja tulnud. Nad teavad, millised lahendused on ettevõttes toiminud ja mis mitte. Nad teavad, kus on aiaaugud ja otseteed, et jõuda võimalikult kiirelt sinna, kuhu soovitakse välja jõuda. Muutes töö lihtsamaks nii enda kui oma kolleegide jaoks.

Siiski tuleb meeles pidada, et pikaajalisel kogemusel ei tohi lasta muutuda takistuseks. Kuigi on normaalne, et kümne või enama aasta jooksul on palju asju ära proovitud, nähtud mis töötab ja soovitakse võibolla liialt õhinas noortele kolleegidele viidata, et midagi on tehtud ja pole mõtet seda uuesti proovida, siis sellega tasuks ettevaatlik olla. Ajad muutuvad, võimekused muutuvad ja minevik ei saa olla takistus tulevikule.

Edukaid inimesi iseloomustab seepärast sageli kohanemisvõime ja see on tõsi nii arendaja kui juhi puhul. Ka pikaajaline tiimiliige peab suutma kohaneda ja olema valmis asju proovima. Muidugi on tal piisavalt kogemusi all, et ta ei hakka iga kord jalgratast leiutama, ent avatus peab säilima. On oluline, et aastatepikkune kogemus ei tekitaks stagnatsiooni ja ei paneks kõigele automaatselt “ei” ütlema.

On mõistetav, et osad inimesed tahavad pidevalt midagi uut ja midagi erilist. Ja mingi piirini on selle uue ja ägeda taga ajamine ka mõistlik. Ühel hetkel tundub aga aeg küps paiksemaks jäämiseks, vertikaalseks kasvuks ning oma asja ja oma maja tõeliseks eksperdiks kasvamiseks. Osadele inimestele sobib see rohkem, teistele vähem, aga üks on selge – kuniks töö on huvitav ja juhtkond toetav, on see midagi, mis on hea mõte.