Joosep Põllumäe: kas juht saab olla oma töötajate sõber?
See, milline peaks täpselt välja nägema töötaja ja juhi vaheline suhe, on alati olnud küsimus, millele puudub üks kindel vastus. Mõned juhid usuvad, et sõprus töötajatega aitab luua pingevaba õhkkonna ja soodustab koostööd, teised aga kardavad, et liigne familiaarsus vähendab professionaalsust ja takistab objektiivne olemast. Elisa grupi meelelahutuslahenduste juht Joosep Põllumäe märgib arvamusloos, et kuigi see on jätkuvalt ilma selge vastuseta teema, siis on siiski mõned ühised põhimõtted, millest kõik juhid lähtuda saavad.
Aastal 2025 ei saa me rääkida ühest kindlast juhtimiskultuurist, vaid erinevatest lähenemistest nii valdkonna kui ettevõtte kaupa. Kindlasti on ettevõtteid, kus alluvussuhe peab olema veidi rohkem rõhutatud kui mujal. Näiteks võib eeldada, et suure tootmisettevõtte juht ei saa oma töötajatega nii sina-peal olla kui väikefirmas, kuna kollektiiv on lihtsalt nii palju suurem ja juhi vastutusala on niivõrd lai.
Samas ei saa sõbraliku läbisaamise olulisust alahinnata. Kui juht on oma töötajatele “üks omadest”, sõbralik ja hõlpsalt kättesaadav, on ka loogiline, et töötajad tunnevad end vabamalt ja julgevad tõenäolisemalt oma mõtteid ja ideid jagada. Ning sellise sõbraliku suhtluse tekitamine ei nõua tihti paljut – mõnikord võib piisata vaid sellest, et juht räägib vabalt sellest, mis ta nädalavahetusel tegi või käib inimestega aeg-ajalt lõunatamas.
Aga nii nagu võib selline sõbralik läbisaamine osa igapäevatöö aspektidest lihtsamaks teha, on õhus reaalne risk, et kellegagi liialt lähedaseks muutumine hakkab kaasa tooma probleeme.
Juhi ja töötaja sõprus võib viia keeruliste olukordadeni, kui juht piire ei oska seada
Kuigi sõbralikud suhted tagavad kiire infovahetuse ja sujuva koostöö, kipuvad mured esile kerkima hetkedel, mil juht peab hakkama tegema keerulisi otsuseid või pidama keerulisi vestluseid – olgu selleks tagasiside andmine, madala tulemuslikkuse arutamine või isegi töösuhte lõpetamine. Liigne läheduse tunne võib nendes olukordades tekitada sisemist konflikti või otsustamatust. Juht, kes näeb end esmalt sõbrana, võib olla vähem valmis andma konstruktiivset kriitikat või tegelema keeruliste probleemidega.
Ära ei tasu ka unustada, et probleeme võib hakata tekitama ka puht inimlik tõsiasi: kõik inimesed ei saa võrdselt hästi läbi saada. Kui aga juht on otsustanud võtta oma meeskonnaga väga sõbraliku lähenemise ning osad kolleegid hakkavad tundma, et teistega ollakse lähedasem ja sõbralikum kui nendega, on vaid loomulik, et esile hakkab kerkima ka mõningane soolasus ja ebavõrdsuse tunne. Eriti juhtudel, kui juht peaks tegema soosivamaid otsuseid – isegi kui need põhinevad objektiivsetel faktidel – inimeste suhtes, keda arvatakse juhiga paremini läbi saavat.
Appi tuleb tarmukus
Eelnevat meeles pidades on oluline, et juht suudaks juhtida ka ennast ja tõmmata õigesse kohta piirid. Ning piiride seadmine on selles kontekstis midagi, mida vaid juht saab teha, sest just tema on see, kes saab seada tooni, mille alusel tema ja ülejäänud meeskonna suhtlus käib. Ning inimesed tajuvad selle enamasti üsnagi kiirelt ära.
Töötajad hindavad juhina inimest, kes oskab olla sõbralik ja mõistev, kuid säilitab siiski oma autoriteedi. Juhi roll on jagada ülesandeid ning nõuda tulemusi, kuid samuti olla empaatiline, toetav ja oma inimestest huvitatud. Juht, kes tunneb siirast huvi oma töötajate isikliku ja professionaalse arengu vastu, loob usaldusliku õhkkonna, kus inimesed tunnevad, et neid hinnatakse.
Siiski tuleb alati meeles pidada, et peamine vastutus on tagada organisatsiooni eesmärkide saavutamine. Sõbrasuhted töötajatega ei tohiks varjutada vajadust olla õiglane, järjekindel ja objektiivne. Kui sõprus tähendab avatud suhtlust ja vastastikust austust, siis on see midagi, mida ei saa ette heita. Kuid aga sõprus muutub millekski, mis seab ohtu professionaalsuse või õigluse, võib see tuua rohkem kahju kui kasu. Iga juhi enda asi on vajalik tasakaalupunkt üles leida.