Treeningud jätkuvad ja edukalt!

Kirjutasin umbes 2 kuud tagasi viimati meie treeningutest. Vahepeal on toimunud nii mõndagi. Kahjuks me kaitsetrenni pole jõudnud, sest need on olnud mulle ajaliselt ebasobival ajal. Samas öeldi ka, et ta on natuke liiga noor veel selleks, nii et väga ei põe ja mängin ise temaga rohkem.

Räägime jälle kuulekusest

Enne puhkust käisin mitu korda ja sain ise sugeda, et ma teen asju valesti ja koer ei saa ju niimoodi asjadest aru. Lisaks olen aeglane ka - see on see, kui tahad kõik läbi mõelda enne kui teed. See viis mul motivatsiooni alla, aga eks ikka natuke sai tehtud kodus ka. Koer on nagu põrkepall, kui näeb, et ma võtan trennivesti. Vahepeale tuli veel puhkus ja üks kord ei saanud lihtsalt ajaliselt klappima seda minekut, nii et oli paari nädalane paus. Motivatsioon all, pole harjutanud ka - no ei tõotanud just tore trenninädal tulevat.

Kuid mõtlesin, et okei ma teen paar õhtut järjest enne kui lähen trenni, et tuletan endale ja koerale kõik meelde. Minu üllatus oli suur - Geko on suuremaks kasvanud, suudab asju rahulikumalt teha ja enam ei käi asjad ainult maiusega. Saab ka täiesti ilma maiusega suunamata ja maius on vaid preemia peale harjutuse sooritamist.

Vahejuhtumid trennist

Eelmise nädala trennis oli mul juust suus, et ta istuks minule võimalikult vastu „siia“ käskluse peale ja siis mina suust viskan talle juustu. No korra tuli kannatamatus ja ta hüppas mulle hammastega ninna kinni. Nina peal oli kaunis sinine rant ja nina all olid hambajäljed - trenn nõuab ohvreid! :D Selle nädala trennis mängisime palliga ja Geko hammas jäi mu püksisäärde kinni. Nii, et korralik kolmnurk tuli pükstesse, selline 10cm üks külg.Kuid tegelikult on ta tubli trennis. Ta on väga motiveeritud palliga harjutusi tegema, mis on minu jaoks uus, mul pole üksi koer eelnevalt sellist saagiinstinkti omanud. Seetõttu pean ma ise rohkem õppima kui Geko, tal hea lihtne – mängime!

Oleme jõudnud „siia“, „istu“, „lama“, „hopp“, „seisa“, „kõrval“ käsklustega juba lihtkäsklustest edasi kus peab istuma ja ma lähen eemale. Seistes mina pööran end eest ära paremale ja ta peab mu jala juurde ilusti uuesti seisma keerama. Kõrval käsklustes teeme juba ruutu, st harjutame nurka.Viimane kord kui jälge sai tehtud tegin juba ussi ja päris pika (u 60 meetrit). Võttis ka rahulikumalt ja korjas kõik krõbinad üles, lõpus lamas ka rahulikult eseme juures, mis on väga tubli!Võib öelda, et mul tuli motivatsioon tagasi, et üle õhtu ikka midagi temaga harjutada. Negatiivne osa on see ilm ja pimedus. Vähemalt treeneriga trennid kolisime selleks aastaks ära halli. Järgmiste trennideni!