What women want?* ehk naiste ja meeste ootustest tööle ja töötasule

Sooline palgalõhe näitab statistikas vähenemismärke. Palgalõhe puhul tuleb vaadata numbrite reastamise kõrval ka arvude taha, saamaks aru, millist lugu need räägivad ja kui palju tegelikult soolisus palga suurust mõjutab.

Statistikaameti andmed näitavad, et sooline palgalõhe vähenes aastaga 4,6 protsendipunkti. Kümmekonna aasta lõikes, vaid 2022. aasta erisusega, on meeste ja naiste töötasude erinevus olnud languses. Numbrid on rõõmustavad, kuid palgalõhe vähendamiseks ühiskonnas tuleb süüvida sellesse, mida trendide põhjal järeldada saab: kas me räägime alati palgalõhest soolises vaates ning millised on naiste ja meeste tänased ootused tööandjatele ja ka oma töö sisule. 

Lõhel ja lõhel on vahe
Kipume ühiskonnas liiga tihti kõigile palgalõhe teemadele kiirelt sootunnuse külge kleepima. Ühelt poolt on see tingitud ühiskondlikest ja kultuurilisest omapäradest. Statistiliselt on naiste osakaal suur ametialadel, kus on üldjuhul madalam palgatase. Oleme harjunud nägema, et teenindusvaldkonnas kohtab naisi meestest rohkem ning sealsed töötasud ongi väiksemad. Samal ajal näiteks põhjanaabrite juures on teeninduses suurem osakaal just meestöötajatel, mistõttu mängivad rolli ka kultuurilised erinevused. 

Ka viimasel ajal populaarsust koguva palgavahemike avalikustamise puhul ei tohiks ära unustada, et lõplik töötasu kujuneb soorituse põhjal ega sõltu sellest, millise soo esindaja töörolli täidab. Ent ka siin rutatakse sageli meelevaldselt sootunnused juurde riputama. Niisiis on hädavajalik lõhel ja lõhel vahet teha.
 

Palgale konkurentsiks muud hüved

Teiseks näeme erinevate uuringute pealt, et üldised trendid ja ootused tööle on juba mitmeid aastaid olnud muutumises. Kuldsel poodiumikohal ei trooni enam pelgalt kõrge palk. Motiveeriva töötasu kõrval leiab tööandjatelt oodatavate hüvede seas töötajaid väärtustava ja hooliva suhtumise. See väljendub erinevates tegurites nagu paindlikkus, stabiilsus, hea töökliima jne. 

Viimase Kantar Emori tööandjate maine 2023 uuringu järgi on nn pehmemad väärtused just olulisemad naiste seas. Sarnast trendi võib tegelikult näha maailmas tervikuna. Näiteks 77% naistest hindab äärmiselt oluliseks, et tööandja väärtustab oma töötajaid ja hoolib neist. Seda on 10 protsendipunkti võrra rohkem kui meessoost küsitletute arvates. Avatud ja sõbraliku tööõhkkonna kriteeriumi puhul on vahe veelgi suurem. Samal ajal on meeste jaoks olulisem töötasu ja võimalus teha erialast tööd. 

Tuues kõrvale Palgainfo Agentuuri ja CVkeskus.ee selle aasta kevadel läbiviidud tööturu- ja palgauuringu, selgub, et kuigi palganumber võib olla väiksem, siis hindavad naised oma toimetulekut meestega võrreldes veidi paremaks. Samas peegeldub küsitlusest, et mehed on oma töötasuga kolmepalli skaalal rohkem rahul (mehed 2,97, naised 2,79). Nad hindavad ka oma töötasu õiglasemaks ja motiveerivamaks kui vastassoo esindajad.

Muutunud mõttemallid
Eelneva statistika pinnalt võib näha, et naiste jaoks on rahulolu oma tööga mõnevõrra mitmekihilisem. Kultusfilmi „What women want?“* peategelase kombel ei ole meil annet kellegi mõtteid kuulda, ent tagasiside ja uuringute statistika peegeldavad, et naistöötajate puhul kerkivad esile märksõnad nagu tööalane heaolu, turvaline ja sõbralik suhtekliima, juhi toetus ja kohalolek. 

Samas ei saa väita, et mehed jätavad kõik n-ö pehmed väärtused täiesti kõrvale. Pigem näitab meie kogemus, et küsimus on selles, kuidas oma ootusi tööandjale väljendatakse. Elisa pühendumusuuringutest ilmneb, et ka meessoost töötajad on hakanud hindama rohkem tööandja hoolivust ja stabiilsust, kuid sageli nähakse seda vaikimisi töökohaga kaasa tulemas või väljendatakse seda teiste ootuste hulgas.

 Meestöötajate jaoks on oluline olla oma tööülesannetes edukas ja saada selle eest ka head tasu, samuti eeldavad nad selgeid juhtnööre ja struktureeritud töökeskkonda. See aga ei tähenda, et ei väärtustataks juhilt saadud tagasisidet – nad lihtsalt seavad enda jaoks ettepoole muud prioriteedid. Naised aga ootavad tööandjalt enam tagasisidevõimalust, mis võib tuleneda sellest, et soovitakse kinnitust oma võimekuse ja töösoorituse kohta, samal ajal on meessoost töötajad selles osas veidi enesekindlamad. Meie organisatsiooni andmed näitavad, et juhi ja töötaja vahelist 1-1 vestlusi hinnatakse olenemata soost võrdselt sama väärtuslikuks.

Seega osati on ootused kattuvad, ent asju nimetatakse erinevate nimedega või esineb teemade prioriteetsuses väikesi erinevusi. Juhtide väljakutse on leida õige viis, kuidas igaühe soovidele vastata. 
Mõtteviisi nihet võib näha ka viimaste aastate trendist, et mehed on aina altimad jääma vanemapuhkusele. Ühest küljest mängivad sageli rolli majanduslikult soodsad tingimused kõrgema vanemahüvitise näol, ent teisalt ka soov pühenduda perele, tagades nii parema töö- ja eraelu tasakaalu. Kuigi naiste lastega koju jäämine on üks soolise palgalõhe allikatest, siis mida rohkem mehi vanemapuhkuse kasuks otsustab, seda suurem on võimalus ka kääre vähendada, kuna emad ei jää karjääriedendamisest pikaks ajaks kõrvale.

Seega võib vaid prognoosida, et pehmete väärtuste osakaal töötajate heaolus aina kasvab. Palk on ja jääb jätkuvalt oluliseks teguriks, mida töökoha valikul hinnatakse, samas aga mõjutavad rahulolu ja hinnangut toimetulekule rida muid komponente. See on oluline trend, millest tööandjad ei saa mööda vaadata ei oma väärtuspakkumistes ega ka igapäevatöös. Tõenäoliselt võib see asjaolu hakata lähiaastatel omama suuremat tähtsust ka soolise palgalõhe kontekstis ning ei tasu unustada, et absoluutset võrdsust ei ole olemas.

*2000. aastal valminud ja kultusfilmi staatuse omandanud Ameerika komöödia „What women want?“, kus loo meespeategelasel tekib võime naiste mõtteid lugeda.

Kaija Teemägi, Elisa personaliüksuse juht