Vastutustundlik ettevõtlus – kas marginaliseeruv trend või tavapärane osa ettevõtte tulevikukindluse tagamisest?

Viimasel aastal on vastutustundliku ettevõtluse diskussioon avalikkuses muutunud järjest ärevamaks – regulatsioonid, leevendusmeetmed ning segadus nende teemade kommunikatsioonis, on loonud niigi keerulise valdkonna osas veelgi enam ebaselgust, kuidas ettevõtted peaksid oma vastutustundlikkust edaspidi rakendama. Kõik see tekitab ühiskonnas ja ettevõtetes küsimuse – kas see pole enam oluline?  

Teema on täna olulisem kui kunagi varem  

Muutused on arenguvõimalus. Leevendusmeetmete segase kommunikatsiooni taustal on hea võtta hetk ja hoopis pikemalt ettepoole vaadata. Vastutustundlikkuse käsitlus on mitu aastat olnud muutuses. Selliste muutuste juures tuleb silmas pidada, et ajutine segadus on osa muutusest ja pigem edasiviiv, mis võimaldab võtta aja, et välja selgitada, mis probleemkohti me päriselt lahendada tahtsime.  

Viis, kuidas me vastutustundlikkust Eestis käsitleme ja mõistame, on takerdunud erinevatesse keerulistesse terminitesse, turundusse ja ebamõistlikesse äärmustesse. Seega on hea meelde tuletada - tegemist on siiski äritegevusest lähtuva keskkonna ja sotsiaalse mõjuga. On oluline, et ebavajalik õhk saaks siit välja lastud. Rohepesu ning loosunglikud turunduskampaaniad on õnneks saamas minevikuks. Loodetavasti ka ebamõistlik bürokraatia. Siis saab vastutustundlikkuse sisuline roll muutuda selleks, mis ta kohe algusest peale oleks võinud olla - ettevõtete loomulik äristrateegia osa.  

Riskijuhtimisest innovatsioonini 

Mis see vastutustundlikkus siis tegelikult on? Keegi ei raputa pead, kui räägime tulevikukindlatest tehnoloogiatest, energiaefektiivsusest või suurte probleemide lahendamisest läbi innovatsiooni ja uute ärivõimaluste leidmise erinevates sektorites. Samuti noogutatakse tunnustavalt, kui ettevõtted tegutsevad ühiskondlikele probleemidele toetusvõimaluste otsimises.  

Elisa puhul näeme, et digitaliseerimine, masinõpe ja tehisintellekt pakuvad uusi viise, kuidas vähendada raiskamist ja optimeerida kõikvõimalikku ressursikasutust teenuste pakkumisel. Meie innovatsiooniprotsessid tagavad tulevikukindluse, kaardistavad riske ning tegelevad pideva parendusega nii uute tehnoloogiate, energiatarbimise kui elektroonikaseadmete jäätmete ja materjalikasutuse teemadel. Teiselt poolt ühiskonna väga aktuaalsed probleemkohad küberturvalisuse ja digiteadlikkusega on midagi, millega reaalselt puutuvad kokku meie kliendid, töötajad ja kõik meie lähedased – see teema vajab igapäevaselt toetust ja abi, kuhu me reaalselt saame panustada. Ja kõik, kes on näinud Eesti rahavastikupüramiidi, teavad, et oma töötajate hoidmine on ärikriitiline.  

Seega on vastutustundlikkus kahtlemata innovatsiooni katalüsaator ja tugiraamistik, kus on vaja laskuda igapäeva praktikatesse, miks ja kuidas me asju teeme. Ettevõtted, kes on valmis panustama tulevikulahendustesse, avastavad, et vastutustundlikkus ei ole piirang, vaid juhtimisviis, mille läbi riske maandada, leida uusi ärivõimalusi ning anda tagasi ühiskonnale.  

Rohepesust päris väärtusteni 

Viimased uuringud näitavad, et eestlased on kõige kliimaskeptilisemad kogu Euroopas. Kui Eurobarameetri hinnangul ei usu eestlased kliima- ja keskkonnaohtudesse, ei saa ümber vaadata sellest, et täpsustavate küsimustega tuleb välja, et nad hoolivad väga loodusest ja elukeskkonnast, on tulised metsa kaitsmisel ja on esirinnas jäätmete sorteerimisel.  

Küsimusi analüüsides võib järeldada, et kliima- ja keskkonnaterminid on lihtsalt keerulised, äärmiselt politiseeritud ja kõik teame, et inimeste igapäevamured seisnevad tänasel hetkel muus. Üldisest majandusolust ja ebakindlusest sõltuvana võetakse vastu otsuseid väga praktiliselt ja sõltuvalt hinnast. Väsinud ollakse ka meediafoonist, mis keskendub ainult bürokraatia segadusele, millega isegi valdkonna spetsialistidel raske kursis hoida.  

Mis näitab ka positiivsemat nooti, kus sisutühjad loosungid kaotavad mõju, tarbijad on sellest väsinud ja märkavad manipuleerimist ning hindavad tegelikke tegusid. See on viinud trendini, kus teadlikkus ja fookus on liikunud pigem tarbimise vähendamisele ja toodete/teenuste kvaliteedile ja vastupidavusele – päris asjadele!  

Ettevõtete aruandluse jätkumine 

Tulles kõige kuumema teema juurde - tänaseks on selge, et enamus Eesti ettevõtteid ei ole kohustatud kestlikkuse teemasid raporteerima. Kuidas see detailselt välja hakkab nägema, on veel lõpuni teadmata, kuid on ka teada, et suurettevõtetele ja gruppidele need nõudmised säilivad. Kui leevendusmeetete eesmärk on olnud väga vajalik - bürokraatia vähendamine, on ettevõtetel veel teisi nõuded, millest peame vastutustundlikkuse ja keskkonnateemade osas lähtuma.  

Oluliselt on kasvanud nõuded riigihangetes ja toetusmeetmetes, mis mõjutavad ka Eesti väikeseid ja keskmisi ettevõtteid. Riigihangete strateegia räägib väärtuspõhisest hindamisest nii vastutustundlikkuse ja keskkonnajuhtimise osas. Sellest lähtuvat trendi on näha - Eestis on viimaste aastatega oluliselt kasvanud keskkonnajuhtimise standardeid rakendavate ettevõtete hulk, sest keskkonnanõuded on saanud riigihangete kvalifikatsioonitingimusteks.  

Ettevõtted, kelle põhiturg on Põhjamaad, ei saa nõuetest üle ega ümber. Ka Eestis on tarnijate jätkusuutlikkuse päringute arv kasvanud. Kevadel läbi viidud kestlikkusuuringu tulemustest on näha, et kolm neljast ettevõttest plaanib kestlikkusaruandluse raporteerimist ja tööd vastutustundlikkusega jätkata. Enamus neist mitte kohustusest, vaid vabatahtlikult.  

Ei saa kuidagi öelda, et kestlikkus “surnud” on või koormus väheneb - riikidel, suurtel gruppidel ja nende tütardel lasuvad kohustused, mis tõmbavad lumepallina sisse terve tarneahela. Rääkimata, et lähiaastatel on suurettevõtetele tulemas juurde veelgi kohustusi, nagu kestlikkusalase hoolsuskohustuse direktiiv ja roheväidete direktiiv.   

Kestlikkus ei ole “surnud”  

Vastutustundlikkuse küsimus ei ole kunagi seisnenud pelgalt selles, kas ettevõtted peaksid olema „rohelised“, vaid kuidas nad saavad vastutustundlikult oma äristrateegiat arendada, tulevikukindlaid tooteid disainida ja protsesse juhtida, et saavutada pikaajalist edu ning adresseerida päris probleeme ühiskonnas ja oma klientide seas. 

Seega aruandlusega seotud probleemidesse kinni jäämine ei aita, tuleb muuta kurssi päris teemadele, millest edaspidi vastutustundlikkuse avalikus diskussioonis võiks kõik ettevõtted rääkida. Riskijuhtimisest, tootedisainist ja süsteemidest, mis aitavad ettevõtetel tulevikukindlust tagada, toetades nii innovatsiooni kui lahendades reaalseid ühiskondlikke ja sotsiaalseid probleeme meie riigis.  

Aigi Kukk, Elisa jätkusuutlikkuse valdkonna juht