Unustatud surmahetkel: inspektor Wisting, koopamees ja kaks laipa

On hirmus mõelda, et inimene võib olla mitu kuud surnud ilma et keegi sellest teaks, hooliks või tema vastu huvi tunneks. Just nii juhtus Jørn Lier Horsti krimiromaanis “Koopamees” – ja neid mehi oli lausa kaks.

Kolme maja kaugusel inspektor Wistingi kodust leitakse mees, kes on juba neli kuud surnuna virvendava teleka ees istunud. Viggo Hansen oli küll teise seas elanud, kuid keegi polnud talle kunagi tähelepanu pööranud. Ta surnukeha avastab elektrifirma esindaja, kes maksmata arvete tõttu asja uurima läheb.

Juhtum äratab huvi Wistingu ajakirjanikust tütres Lines ning too otsustab üksikust mehest portreeloo kirjutada – kuidas saab keegi olla nii unustatud, et möödub mitu kuud, enne kui keegi juhuslikult ta surma avastab?

Peagi saab politsei teate uuest mõrvajuhtumist. Jõulukuuseistanduses on lume alt välja tulnud teine, vägivaldselt tapetud mehe surnukeha. Temagi on juba kuid surnud olnud ja kellelgi pole aimu, kes ta on või millega tegeles. 

Uurimise käigus saab ohvri elukäik vähehaaval selgemaks ning varsti on Norra linnakeses kohal CIA. Alguse saab üks suurim inimjaht Norra kriminaalajaloos.

Lugejate sõnul on „Koopamees“ otsast lõpuni väga põnev, huviga jälgitav ning parajalt tempokas – ideaalsed omadused toomaks uimasesse ja unisesse oktoobrisse veidi põnevust ja särtsu.