Täna räägime sellest, milline aedik on sobilik koerale, kes hüppab nagu vedrud oleksid all.

Kui me elasime eelmises majas ja aeda ehitasime, siis tegime selle teadlikult kõrgema kui projektis lubatud oli. Kui käidi maja vastu võtmas, siis küsiti vallast, et milleks nii kõrget aeda vaja on. Näitasime koeri ja rohkem küsimusi ei küsitud. J Kuna käime trennis, siis meetrisest tõkkest tullakse üle seda käppadega puudutamata, asi see 1,5 meetrit siis üle hüpata poleks!

Seejuures tuli meelde üks naljakas seik aastast 2010. Oli meeletu lumi ja me olime ise reisil. Meie tänaval kaevati ühiskanalisatsiooni ja mehed tegid aia taga tööd. Valvekoerad nagu meil nad kõik on olnud, olid kohe aia taga kontrollimas, mis seal tehakse. Üks hetk oli ühel töömehel müts peast läinud ja eelmine koer Kairo vaatas talle rõõmsa näoga otsa, müts hammaste vahel. Üle ei kippunud, aga andis märku - oled aiale liiga lähedal. See juhtub siis, kui koer jookseb lume aia ääres kinni ja seda aina kuhjub talvega juurde.

Peale kolimist olid koerad juba vanakesed ja polnud hullu, et meil ei olnud naabritega kõrget aeda vahel - olid suured maakivid ja ega sealt üle väga ei kiputud, paar korda nuusiti naabrite hoov läbi aga siis ei tahetud seal enam turnida.Kuid Cera tulekuga tuli juba võrkaed naabrite ja enda krundi vahele ehitada ja kuna ta oli titt, siis tuli ka terrassipoolne külg eraldi ära kindlustada, et ta sealt piirde vahelt jalutama ei läheks. Lisaks sai ehitatud aedik, et hoida vajadusel koeri suvel väljas või jooksuajal eraldi. Aedik sai tehtud 1,8m kõrge paneeliga, naabrite poolne külg on laudisega u 1,5m kõrge.

Geko on aediku ilusti kodustanud - tuuninud endale kuumaastiku ja kuudile teinud nikerdused vastavalt oma äranägemisele…Tema on ju seal päeval kui meid pole kodus ja ööd ka.Kuid mul on tekkinud mure, nimelt ta hüppab meeletult kõrgele ja ma ei imestaks kui ta sealt 1,8 meetrise külje pealt üle hüppaks. Eriti on vaja hüpata siis, kui ma lähen Ceraga metsa jalutama - tahaks ju ka kaasa tulla! Pool küla kajab ta haukumise peale ja tavaliselt ma käin temaga seetõttu esimesena jalutamas ära, et ehk on väsinum. Teine murekoht tekib siis kui autoga hoovi sõidan. Vedru on nii rõõmus, et me koju tuleme, et põrkab seal teiselpool aeda. Esiteks on mure, et ta tuleb üle aia ja ma ei tea, kas siis teine aed on piisavaks takistuseks.

Teiseks on mure ta tervise pärast, et ta oma kasvavatele luudele ja liigestele haiget ei tee. Lemmikloomaseade küll aitaks ta mul kiiresti tabada, kuid see tervise probleem hüppamise näol paneb mõtlema, kas aedikule ka võrk peale panna, et ei saaks nii kõrgele siiski hüpata.Ta teab, et enne aedikust välja ei saa, kui istub rahulikult. Tuppa samamoodi sööma enne ei saa, kui ma näen, et ta istub (jälgime üksteist läbi klaasi - kes paneb toitu ja kes rahutult istub). Kuid kui ise pole kõrval, on keeruline olukorda lahendada.

Eks ma pole harjunud sellise lendurkoeraga - teised ikka rohkem maa peal olnud!