Töö- ja eraelu ei peagi nii rangelt lahus hoidma

Tööst ja puhkusest räägitakse tihtipeale vormis, et peame töö- ja eraelu rangelt lahutama ning ka töö ja puhkuse vahele tõmbama selge piiri. See tähendaks, et sa ei tee tööd vabal ajal ning töö ajal ei tegele isiklike asjadega. Kaugemale minnes tähendaks see justkui, et töö ajal ei mõtle sa eraelu ning vabal ajal töö asjadele. 

Eeskätt tuleb töö- ja eraelu tasakaalu otsides, lähtuda töötajate personaalsetest vajadustest. Osad inimesed soovivadki tööelu eraelust eraldada ja sinna vahele selge piiri tõmmata. Nad ei soovi, et juht saadab neile töövälisel ajal sõnumi, e-kirja või lausa helistab. See häirib neid tõsiselt. 

Samas, palun näidake mulle inimest, kes töö ajal ei mõtleks mitte kübetki eraasjadele ning vabal ajal töö teemadele. Juhina käsitlen inimesi terviklikuna, mistõttu ei näe, et oleks võimalik eraldada era- ja tööelu inimest. Me oleme terviklikud. Töö- ja eraelu temaatikad on tihedalt läbi põimunud.  

Piirid muudavad elu hoopis keerulisemaks

Kui proovida panna töö- ja eraelu vahele väga selged piirid, teeb see elu tegelikult väga palju keerulisemaks. Me kõik tahame, et meil oleks võimalus töö ajal vajadusel käia, kas ise või lapsega arsti juures; olla kodus, kui saabub pakk kulleriga või kui tehnik tuleb internetikaableid siseruumidesse vedama. Miks mitte tegeleda sel juhul mitte töö ajal, ikkagi ka töö asjadega. 

Tänases hetkes hindavad kõik töötajad paindlikkust. Peamiselt valikuvõimalust, mis kellaaegadel ning mis asukohast on võimalik tööd teha. See paindlikkus annab võimaluse enam siduda töö- ja pereelu, töö ja õppimist, töö ja hobisid või koguni mitmikkarjääri. 

Ka iseenda vaatest ei ole ma tundnud kunagi vajadust tõmmata töö- ja eraelu vahele jäika piiri. Kui tunnen, et olen tööst väsinud, pea enam ei lõika ja igasugune tulemuslikkus on kadunud, teen lühema tööpäeva, töönädala või võtan puhkuse. Kui aga kõik voolab, ideid tuleb, projektid lendavad, töötan meeleldi ka tööpäeva õhtul või nädalavahetusel veidi aega. Seega reguleerin ennast hetkevajaduse järgi. 

Mul ei ole midagi selle vastu, et vabal ajal tekivad mul töö osas väga head mõtted ning panen need kirja. Kõik see on tulnud muidugi kogemusega, sest olen tööelus läbi käinud etappe, kus olen igale juurde tulevale tööülesandele öelnud „jah“, üle töötanud liigsete tööülesannete või hoopis selle tõttu, et tööperiood on olnud niivõrd põnev ja tahad sellesse ekstra pühenduda. Aja jooksul olen õppinud väga korralikult fookuseid seadma, „ei“ ütlema ning ära tundma, millal ütleb vaim ja keha, et nüüd on aeg pidurit tõmmata. 

Probleemiks on, kuidas tööst mõtleme

Probleem, mis on tegelikult töö- ja eraeluga ja on päris probleem, on see, kuidas me tööst või siis oma eraelust mõtleme. Kui me mõtleme vabal ajal töö osas negatiivseid mõtteid, siis see on see, mis lõhub meie meeleolu ja tekitab stressi. Kui töö juures tekkis olukord, mille keskel me tundsime ennast halvasti, tulemustega ei läinud nii hästi või ei osanud me mõnda tööülesannet rahuldavalt lahendada ning võtame kogu selle taaga koju kaasa. Võime nendele juhtumitele mõelda tundide viisi ning tunneme, kuidas see meie tuju rikub. See ongi sel juhul tõepoolest negatiivne ja ei loo lisaväärtust kellelegi. 

Millepärast meil see tööstressi üldse tekib? Mulle meeldib ikka öelda, et kui inimesi ei oleks, oleks tööd väga lihtne teha. Töötajad värvatakse tegema tööd, mida nad oskavad teha, kuid kogu see üksteisega suhtlemine, inim-, aja- ja raharessursi pärast võitlemine tekitab suhetesse keerukuse. 

Tippjuhid tihtipeale ei võta vastutust ressursi jagamise eest või õigemini võtavad sinnamaale, kus annavad keskastmejuhtidele instruktsioonid, millele keskenduda, kuid sealt edasi ei seisa selle taga. Nii tekivadki pinged tiimide vahelistes koostöödes. Kui juhtide poolt tuleksid väga selged juhised ning nad hääldaksid need välja kogu organisatsiooni ees, oleks selgus organisatsioonis ning stressi, pingeid ja võitlemist tunduvalt vähem. 

Coachingul on jagatud kogemusi, kus organisatsioonis töötavad juhid, kes negatiivsete tulemuste puhul viljelevad juhtimispoliitikat: „ründa esimesena“. Leitakse valdkond, kelle kaela justkui kehvemad tulemused ajada ning tuuakse seda avalikult teiste ees välja. Vot taolised olukorrad on need, mis lõhuvad koostööd ja tekitavad inimestes sügavat stressi. 

Tulles tagasi puhkamise juurde, siis olen kindel, et puhkama peab. See on äärmiselt vajalik vaimse ja füüsilise taastumise eesmärgil. Sama oluline on loovuse taasleidmine. Mida enam on töö juures rutiini, seda enam kannatab meie võime asju uutmoodi ja loovalt teha. Puhkuse võlu on selles, et saame teha teistsuguseid tegevusi, liikuda uutesse keskkondadesse ning läbi selle avardub meie maailmapilt ning uudsed ideed tekivad kergesti. 

Töö- ja eraelu planeerides on kõige olulisem leida iseendale sobiv tasakaal. Veelgi olulisem on leida tasakaal iseendas nii, et oleme võimelised mõtlema hästi oma tööst ja eraelust.

Marika Raiski, Elisa keskastmejuht ja coach