Liigu edasi põhisisu juurde
Elisa

Breadcrumb

Taltsutamas lõvipoissi...

13.09.2018

Nunnud

Mul on hea meel öelda, et meie peaaegu kaks nädalat kestnud taltsutamisperiood annab juba vaikselt vilju.

Alustasime sellega, et trenni minnes ja sealt tulles sai sõprust tehtud teiste koertega. Treener planeeris ajakava nii, et need, kes enne ja peale mied trenis olid, oleks sõbralikud mitte agressiivsed koerad, et see lõvipoiss ei saaks kuskilt hoogu juurde. Lasime neil üksteist nuusutada ja me Gekoga pidime tegema trenni seal kõrval, kus prantsuse buldog tegi omi asju. Alguses Geko natuke haukus, aga siis sai aru, et pall ja maius on minu käes ja see on palju huvitavam.

Lisaks käisime eraldi jalutamas, üritasime mõlemaga jõuda õhtu jooksul jalutama, kuid kui ei õnnestunud, siis vähemalt üks päev üks ja teine päev teine. Cera on hetkel ka puhkerežiimil kuni arstile saame, sest lonkab oma esikäppa - eks hullamise käigus ikka võib juhtuda.

Koerad kaisus

Jalutades kasutasin ogadega rihma ja väga kiiresti saadi aru, et ei ole mõtet lärmata, kohe korrigeeritakse käitumist rihmast tõmmates ja tegelikult see polegi eriti mugav. Paar päeva tagasi juba julgesime naabrid metsa kaasa kutsuda jalutama, läbi aia küll sööks üksteist ära, aga jalutades käitusid väga viisakalt. Pigem naabritüdruk tahtis hambaid näidata. Eks neil on see naabrite ja aia vaheline vimm - parim naaber on ju ikka see, kellega on võimalikult kõrge aed vahel! :D

Täna oli hea meel trennis näha, kuidas Geko nuusutas ja vaikselt tegi sõprust Cera õega, lõpuks juba kutsus mängima. Seejuures mitte üks kord haukumist!

2 nädalat tööd, pea igapäevaselt jalutamist ja tulemused on näha – eks jalutamine teeb endalegi head!

 

Seotud märksõnad

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.