Suvised hävitustööd ehk kui hambad sügelevad
Kuna väikese marakrati hambad vahetuvad täie hooga, siis tuleb ka hävitustöid juurde. Üks vaatab oma kutsika silmadega ilmsüütult sulle otsa ja järgmine hetk lihtsalt närib kõrval olevat diivanilaua nurka, ise jätkuvalt haleda näoga sind vaadates.
Eile näiteks käidi aias ringi ja otsustati, et üks elupuu on ülearu – see tiriti välja ja maadeldi tekkinud mullapalliga. Üleeile arutasime, et ühe õunapuu oksa peab ülespoole siduma, sest õunu palju ja muidu murdub ära. Ka see lahendati eile ära, oks näriti läbi ja õunajubinad söödi hoopis ära.
Lisaks on terrassi nurgale tekkinud hambajälgi ja oma aedikus trepi nurgale samuti. Seal on ju hea lamada hambaid teritada.
Toas sai uus vaip esikusse pandud, sellele sai ka üks külg lainelisemaks tuunitud, kuid õnneks on see nüüd rahule jäetud. Kuna vahetasime ühe madratsi välja, siis tõstsime vana õue seina najale. Suure tuulega kukus see ümber ja noorhärra leidis endale pikutamiskoha. Talle meeldis seal aeleda, püherdada ja niisama magada. Küll aga igavamatel hetkedel hakati sellest porolooni välja närima. Viisime madratsi kiiremas korras jäätmekäitlusesse, et hoovi ei kataks poroloonikiht.
Meil on maasikapeenar maast u 70cm kõrgusel kiviktaimlas. Noppisin mina siis maasikaid, et sügavkülma panna ja üks noorhärra arvas, et ka tema võiks paar tükki ampsata. Õnneks päästis maasikasaagi minu keelamine ja lindude tarbeks pandud võrk. Sellest olenemata oli paar päeva hiljem „keegi“ maasikapeenras lamanud ja kõik maasikad ära söönud – see tegi ikka tigedaks küll!
Üks õhtu Cera ja Geko jaurasid minu juures ja järsku avastasin imeliku valge asja enda käe pealt. Selgus, et mänguhoos oli ka üks hambake lennanud suust. Saaks need kõik juba vahetunud, oleks ka vast närimist vähem. Õnneks jäävad peaaegu kõik hävitustööd hetkel õue, kuid siiski.
