Mida teha pärast petta saamist? Viis sammu, mis aitavad kahju vähendada

Petuskeemide puhul räägitakse sageli sellest, kuidas neid ära tunda ja ennetada. Palju harvem aga sellest, mida teha siis, kui kahju on juba sündinud. Ometi on just esimesed tunnid ja päevad pärast pettust need, mis määravad, kui suureks kahju kujuneb ja kas seda on üldse võimalik piirata. Elisa infoturbejuht Mai Kraft rõhutas, et pettuse toimumise hetk ei ole lõpp, vaid kriitiline pöördepunkt: kõige suurem viga on loota, et kui nüüd vaikselt olla, siis ehk kõik laheneb ise.

“Oluline on mõista, et petta saamine ei tähenda hooletust või rumalust. Tänased skeemid on mitmekihilised ja psühholoogiliselt täpsed – usaldust ehitatakse samm-sammult, sageli mitme kanali kaudu,” lausus Kraft.“Pettuste ohvriks langevad ka väga digiteadlikud inimesed, seega peaks ohutaju olema kõigil.”

Mida aga teha, kui pettuse ära tunned, või mõistad, et oled ohvriks langenud?

1. Katkesta kohe igasugune kontakt

Kõige esimene samm on igasuguse suhtluse katkestamine – seda eriti juhul, kui saad pettuse toimumisest jooksvalt aru. See tähendab mitte ainult kõne lõpetamist või sõnumile vastamata jätmist, vaid ka teadlikku otsust mitte selgitada, õigustada ega vaielda. Petturid on harjunud vastuväidetega ja neil on valmis vastused kahtluste hajutamiseks.

“Kontakt tuleb lõpetada isegi siis, kui oled pettusega juba mingi maani kaasa läinud, näiteks sisestanud PIN-koodi või jaganud andmeid. Võib küll tunduda, et suudad petturit veenda lõpetama või kahjusid kuidagi kontakti hoides kontrollida, aga reaaluses kaevab end nii vaid sügavamale auku,” tõdes Kraft. “Iga lisaminut suhtluses annab petturile võimaluse olukorda uuesti raamida ja ohvri emotsioone juhtida. Seetõttu on kõige turvalisem otsus kontakt täielikult lõpetada, isegi kui jääb tunne, et midagi jäi ütlemata.”

2. Kaitse kontod

Kui pettuse käigus jagati paroole, PIN-koode või muid ligipääse, tuleb tegutseda kiiresti ja laiemalt, kui esmapilgul tundub vajalik. Sageli vahetatakse parool vaid ühes teenuses, kuid jäetakse tähelepanuta asjaolu, et sama või sarnast parooli kasutatakse ka mujal.

Eriti oluline on alustada e-postist. Kui pettur saab ligipääsu meilikontole, avab see tee paroolide taastamiseks ka teistes teenustes. Samuti tasub üle vaadata seadmete turvaseaded, taastemeilid ja -telefoninumbrid ning kahefaktorilise autentimise seadistused.

Kui tegu on kontodega, mille turvalisuse eest ise hoolt kanda ei saa – näiteks internetipank – siis tuleks kiirelt teenusepakkujaga ühendust võtta, olukorda selgitada ja järgida nende juhiseid. “Pangaga tuleks ühendust võtta ka siis, kui raha ei ole veel kadunud. Varajane teavitus annab võimaluse jälgida kahtlast käitumist ja vajadusel piirata tehinguid enne, kui kahju tekib. Tihti alahinnatakse seda, kui palju saab ära teha juba ühe kõne või teatega,“ märkis Kraft.

3. Ära kaota valvsust uute pettuste osas

Pettus ei pruugi lõppeda hetkel, mil kontakt petturiga katkeb. Üha sagedamini liigub ohvri kontaktinfo edasi teistele kelmidele – tekib järellainetus. See tähendab, et päevade või nädalate jooksul võivad saabuda uued kõned ja sõnumid, mis viitavad justkui samale juhtumile, kuid pakuvad nüüd abi või raha tagasisaamist.

Näiteks võib ühendust võtta inimene, kes väidab end olevat pangast, politseist või isegi rahvusvahelisest uurimisasutusest ja kinnitab, et teab varasemast pettusest. Tegelikkuses on tegu järgmise skeemiga, mis kasutab ära juba tekkinud stressi ja soovi olukord kiiresti korda teha.

“Kui keegi viitab väga täpselt sinu varasemale juhtumile ja pakub ootamatult abi, peaks see olema pigem punane kui roheline tuli,” hoiatas Kraft. Päris asutused ei alusta suhtlust sellega, et küsivad uusi andmeid või paluvad kiiret tegutsemist.

Just seetõttu tasub pärast pettust olla mõnda aega eriti tähelepanelik ka näiliselt usaldusväärsete pöördumiste suhtes ning kontrollida infot alati iseseisvalt – helistades tagasi ametlikule numbrile või logides ise teenuse keskkonda, mitte vestlust jätkates.

4. Teata juhtumist ka siis, kui kahju ei sündinud

Pärast pettust tekib sageli soov olukord kiiresti seljataha jätta. Ent just esimestel tundidel on detailid veel värsked ja need tasub talletada. Hiljem võivad olulised nüansid kaduda või seguneda oletustega.

Alles tuleks jätta sõnumid, e-kirjad ja kõnede logid, teha ekraanipildid ning panna kirja, mida täpselt öeldi ja millises järjekorras sündmused toimusid. See info ei ole oluline ainult võimaliku menetluse jaoks, vaid aitab ka teenusepakkujatel ja operaatoritel mustreid tuvastada.

Levinud on arusaam, et raporteerida tasub ainult siis, kui raha on kadunud. Tegelikkuses on ka ebaõnnestunud pettus väga väärtuslik info. Just nii saavad teenusepakkujad ja operaatorid varakult sekkuda, numbreid blokeerida ja hoiatada teisi kasutajaid. “Iga raport aitab paremini mõista, kuidas skeemid muutuvad. Sageli ei ole üks juhtum eraldiseisev, vaid osa suuremast lainest,“ selgitas Kraft.

Elisa klientidel on võimalik kahtlastest kõnedest ja sõnumitest teada anda näiteks teenindusrobot Annika kaudu. “Mida varem info süsteemi jõuab, seda suurem on võimalus, et keegi teine samasse skeemi ei satu. Tähtis on mõtteviis, et teatamine ei ole kaebamine, vaid osa ühisest digihügieenist,” sõnas ta.

5. Võta aega ja hinda olukord tervikuna

Pettuse järel ei ole oluline ainult tehniline reageerimine, vaid ka enda rahustamine ja olukorra läbimõtlemine. Petturid mängivad sageli kiirustamise, hirmu või autoriteediga ning just see võib põhjustada hilisema häbi- või süütunde. Oluline on mõista, et pettus toimib just seetõttu, et see on hästi üles ehitatud.

Tasub üle vaadata ka oma igapäevased digiharjumused – milliseid kanaleid kasutatakse, millal ja miks tekib surve kiiresti tegutseda ning millised märgid võiksid edaspidi olla hoiatavaks signaaliks. See ei ole etteheide, vaid osa digitaalsest enesekaitsest.

Petukõned ja -sõnumid ei kao üleöö. Küll aga saab nende mõju vähendada nii tehniliste lahenduste, koostöö kui ka teadliku digikäitumise toel. Kui pettus on juba toimunud, ei ole kõige olulisem süüdlase otsimine, vaid kiire ja läbimõeldud tegutsemine. Just see võib teha vahe väikese ehmatuse ja pikaajalise kahju vahel.