Olen eelnevalt ka kirjutanud, et minu lapsed on kasvanud sünnist saati koos koertega. Mõlemad nad õppisid püsti tõusma ja käima sõna otseses mõttes koerte najal. Neile on õpetatud juba titest saati, et koertele ei tohi haiget teha. Ei ole lubatu näppu ninna toppida, sabast, kõrvust või jalgadest tirida. Neil pole kunagi olnud kartust koerte ees. Pigem mingis vanuses oli probleem, et kõik koerad pole sõbrad. Jah, oma koer lamab ja sa võid minna ta juurde ja kallistada teda või pai teha, kuid iga vastutulev koer pole nii sõbralik.

Väiksem laps oli vast 2,5 aastat vana kui ta seikles meiega metsas umbes 10-kilomeetriseid ringe. See oli igal puhkepäeval meie jaoks tavaline. Nädala sees pole aega nii palju ja nädalavahetusel on vaja rohkem liikuda nii endal kui koertel. Lapsi kohe motiveerib, kui ütlen, et kuulge, koertel on vaja minna metsa lõhnu nuusutama!

Kuna koerad on meil suuremad ja lapsed siiski veel väiksed, siis nad ei saa nendega ise koertekoolis käia. Küll aga olen õpetanud neid koertega mängima - koos saab asju tirida, pulka loopida ja jalgpalli mängida. Lisaks luban neil jalutamas käies hoida koera rihma. Mul on koerale pandud kaks rihma, ühest jalutab laps ja teisest mina. Kunagi ei tea, mil meil siin mõni metsloom põõsast välja kargab ja koeral lööb välja saagiinstinkt. Teiseks võib laps ise uisapäisa rihmast lahti lasta ja koera turvalisuse huvides on teine rihm minu käes. Kui Cera oli meil vahepeal üksi, siis lapsed ise rääkisid õhtul, et läheme Ceraga jalutama, et tal üksi nii kurb poleks. Ja eks nemad olid esimesed, kes hakkasid rääkima ka seda, et Cerale oleks vaja uut sõpra.

Koera keelamine ja kutsika õpetamine, kuidas hüpata ei tohi on ka neil selge ja teevad seda õiges kohas selge häälega.Lisaks panevad lapsed koertele toidu kaussi, jagavad muidugi oma toitu salaja kui me ei näe ja täidavad ka nende jooginõud. Näiteks seda, et koerte joogikauss on tühi, panevad nad juba ise tähele ja lähevad palumata seda täitma.

Ka talverõõmudest võtsime sel aastal üheskoos osa. Küll ma sõitsin lastega kelguga mäest alla, küll koeraga ja oli ka seda, kui lapsed ja koerad mahutasid end koos kelgule ja tegid pika liu. Suvel kui oleme mererannas jalutamas, siis Geko aitab neil kaevikuid teha, auk saab palju kiiremini valmis, kui kaks käppa ka abis on! ;)

Kui koeri ja lapsi kaasata ühistegevustesse, lastele selgitada, kuidas koeraga käituda ja lasta neil aidata koeraga ühistelt midagi teha, siis on karvakerad vaieldamatult laste parimad sõbrad. See õpetab neid teistega arvestama ja üleüldiselt hoolivamad olla. Lisaks on see väga hea trenn ka füüsiliselt, sest koertega jalka mängimine või jalutamine väsitab ikka korralikult ära. Lisaks on koer alati see sõber, keda võib iga hetk kallistada ja kes vajadusel limpsib isegi pisarad ära.