Kui pererahvas on puhkusereisil on koertel... koerahoidja! (Külalispostitus)

Öeldakse, et kass on laisa inimese koer. Sellele kinnituse saamiseks ja omal nahal kogemiseks on korteris elaval kassiomanikul võimalik pakkuda sõprade perepuhkuse ajal koerahoiu teenust. Seda mul õnnestuski teha – üks nädal kahe koeraga, üks neist kutsikas. Leidsin mitmeid erinevusi võrreldes kassi pidamisega, aga tegelikult oli ka palju sarnast!

Kus koerahoid korraldada? 

Varasemas blogiloos oli juttu erinevatest võimalustest, kuhu lemmik jätta, kui on vaja pikemalt kodust ära olla. Kui inimene, kes koertele seltsi hakkab pakkuma, elab ise korteris, ei tule kahe koera oma oma koju viimine loomulikult kõne alla. Eriti kui korteris on ees kass.  Kui koerahoidja elab oma majas, on muidugi mõeldav ka loomade kolimine nö “maale vanaema juurde”. Arvestama peab muidugi ka sellega, kas maja ümbritsev aed loomi peab ja kas keskkond on neile ülepea sobilik. Cera ja Geko puhul oli kahtlemata kõige lihtsam võimalus see, et koerahoidja läheb nende juurde. Oma keskkond ja harjumused, vähem stressi ja muret.

Koerte kasutusjuhend

Hea kasutusjuhend on koerahoidjale suureks abiks. Kui koerte elukorralduse detailid ainult korra üle rääkida, jääb sellest natuke väheks. Kes mida sööb ja mis kell, kui palju, kus magab, kuhu tuleb keegi jätta kui kodust ära lähed, mis rihmaga keegi jalutama viia, millist snäkki kellelegi anda? Lisaks ka muud majapidamisega seotud asjad, mis on hea juhendisse kirja panna. Nii on endal süda rahulikum ja koerahoidja/majasokk ei pea sulle iga pisiasjapärast helistama või sõnumit kirjutama. Kindlasti tasub kirja panna ka eriolukorraks tähtsamad telefoninumbrid ja kontaktisikud (nt. kui loomadel on tervisega seotud muresid). Kirjalik kasutusjuhend oli mulle suureks abiks ja seda sai ikka mitmel korral lahti tehtud ja üle vaadatud, kui midagi meelest läks.

No ja siis nad läksidki ära lennuki peale...

Alguses on juhend ees ja ajad sõrmega järge. Söögikordi on päevas päris mitu: hommikul mõlemad samal ajal, aga söövad eraldi ruumides. Pärastlõunal Gekole, õhtul eraldi Cera toidukord ja siis hilisõhtul veel Geko kolmas söögikord. Põhimõtteliselt söömise rütm määrab, kuidas sina oma asju ajad. Hakkad asju kokku leppides peas koerte söögiaegu arvestama, et millal kodust minna ja millal tagasi oleks vaja olla. Kassiga sellist muret pole. Tal on krõbusk ees ja sööb ise kui heaks arvab, päev-paar omapead pole üldse mure. Koerte puhul peab veel jälgima et värske vesi oleks olemas kaussides nii toas kui õues.

Gekot hoidsin esimest korda ja tema elukorraldust ma veel ei tundnud täpselt. Kõige raskem osa oli esimesel õhtul see, et pead võtma väikse koerakutsika, kes on väga armas... ja viima ta ööseks õue aedikusse... ja ta sinna pimedasse üksida maha jätma. Ja siis lähed koos Ceraga tuppa ja paned ukse lukku. Teisel õhtul oli natuke vähem raske ja edasi juba harjusin ära.

Kuidas jalutada koera/koeri?

Jalutamas ma varem ei olnud ei Cera ega Gekoga omapead käinud. Geko on nagunii jalutamises üsna algaja, niiet alates teisest õhtust hakkasin käima mõlemaga eraldi. Esmalt pikem ring Ceraga ja hiljem nö lohutustiir mere äärde ja tagasi koos Gekoga. Ceraga ma olen tegelikult juba ammu tuttav, olen isegi koos ühe varasema perereisi ajal temaga näitusel käinud. Nii et jalutamine oli selles mõttes lihtne, kuna teadsin, et ta kuulab sõna ja muret pole. See on ka suur erinevus kassiga – kassi pärast sa õhtul ikka õue tunniks /pooleteiseks kõndima ei lähe. On muidugi ka erandlikke kasse! ☺ Ceraga jalutamine oli igatahes väga mõnus vaheldus, käisime kõik õhtud. Raskem osa jalutama minemise juures oli muidugi see, et teine pidi maha jääma – Geko avaldas õues aedikus valjusti arvamust nii siis, kui läksime ja kui tagasi jõudsime. Ja kui Gekoga ära käisin, oli Cera esikus uksemati ja koerte magamise aluse peapeale keeranud.

Viimasel õhtul võtsin end kokku ja proovisin minna kahe koeraga korraga – siis küll ainult lühike maa randa ja tagasi. EI olnud lihtne, ausalt. Hoiad pingsalt mõlemat eraldi, et nad omavahel ei jageleks ja et rihmad ei läheks keerdu. Samal ajal vaatad et fotokas ei saaks vett ja liiva liiga palju. Rannas oli võimalik nad isegi veidikeseks lahti lasta, kuna kedagi teist ei olnud. Siis sai kindel olla, et kui Cerat kutsuda (ja tema kindlasti siis ka tuleb), on tal Geko sajaprotsendiliselt sabas. Siis õnnestus ka natuke pilti teha nendest. Ja vältida tasuks ka algaja koerajalutamise viga – kilekott võib maha ununeda. Ja sa võid ennast leida tee ääri pilguga kammimas ja suuremaid puulehti otsimas... .

Kvaliteetaeg

Sarnasusi kassiga on veel.  Kui lähtuda sellest mida koer sulle “räägib”, siis jääb mulje, et nad saavad kogu aeg hästi palju süüa, istuvad vabal ajal diivanil ja valdavalt ka kellegi süles. Ja üldiselt tegeleb pererahvas enamuse ajast nende patsutamise, sügamise ja kallistamisega. Ja erinevatest ustest sisse-välja laskmisega. Kass on täpselt samasugune.☺ Ja oled sa kass või koer, sul on hea meel, kui keegi on sul seltsiks ja nunnutab ja paitab. Cera ja Geko puhul on siis tähelepanu ja nunnutamise vajadus topelt. Ja siis veel natuke peale.

Kuidas pildistada koera/koeri

Ja kui kaks suurepärast modelli on käepärast, siis proovid muidugi pilti ka teha. Ei ole liiga lihtne. Mõnes mõttes on hästi kasvatatud ja oma nimele reageeriv koer hea. Aga kui pildistad ja nime hüüad, et ta sinu poole vaataks, on nad sul hetkega ninapidi objektiivis. Või siis hüppavad su najale, ise märjad ja liivased.

Gekost on võimalik pilti teha siis, kui ta magab või midagi närib. Närimise osas blogis kirjutatu vastab seega 100% tõele. See aga õpetab ennast jälle korralikumaks – asju ripakile ei jäta, sest muidu saab see näritud. Selles mõttes on täiskasvanud koera kõrvale uue kutsika võtmine ka väga mõistlik – Cera võtab suure osa närimisest ja tüütamisest kannatlikult enda peale. Ja vahel on kannatus ka üsna piiri peal. Tõestuseks sain palju irevil hammastega fotosid.

Postituse kirjutas Marit Linke