Koosolekute ja kohvinurkade jututeemad ehk kolm märksõna sellel tööaastal

Käesolevat aastat ilmestavad püsiva väljakutselise majanduse seisu ja keeruliste olude taustal tehisintellekti jätkuv võidukäik tööharjumuste kujundajana, kestlikum vaade juhtimisele ja hübriidtöö dilemmad.

Käimasoleva tööaasta valguses kõlavad globaalsete juhtimisekspertide ja uuringufirmade prognoosides läbi jätkuv tehisintellekti mõju, automatiseerimine, töötajate vaimne heaolu ja veel palju muud. Toon välja kolm selleaastast märksõna, mis minu jaoks töö- ja juhtimismaailma värvi lisavad:

Kestlikum juhtimine
Esiteks paljukõneldud jätkusuutlikkuse vaade, millest ei saa üle ega ümber ka tööelu kontekstis. Ja mitte pelgalt võtmes, kas ja kuidas töötajad prügi sorteerivad või kui palju me suudame vähendada süsiniku jalajälge. Kestlikkuse teema vajab dialoogi juhtimise ja inimeste hoidmise valguses.

Selleks, et olla pikaajaliselt edukas organisatsioon, peab väga tugevalt panustama oma töötajatesse. Praktika näitab, et mida rohkem on juht kohal ja päriselt ka koostööst oma inimestega huvitatud, seda rohkem tekib võimalusi. Sisulises mõttes tähendab see hoolivamat juhtimis- ja töökultuuri, töötajate arengu toetamist ja tähendusega töö pakkumist, millest kogu ühiskond võidab. Samal ajal tuleb juhtidel lahendada pusle, kuidas luua sünergia ettevõtte kestlikkuse strateegia ja äritegevuse vahel. Kui ühisosa napib, on väga keeruline kogu organisatsiooni jätkusuutlikkuse radadele kaasa tõmmata.

Tehisintellekt liivakastieast välja
AI võidukäigu tuules ei saa tehisaru mõjust töö tegemisele ja harjumuste kujundamisele üle ega ümber vaadata ka sel aastal. Enda tarbeks tehtud katsetuste kõrval, nagu ChatGPT  abil õnnitluskaardi kirjutamine või reisisihtkoha vaatamisväärsuste kaardistamine, on tehisaru saamas regulaarseks abimeheks tööülesannetes. AI abi on tüütute ja rutiinsete töölõikude puhul vältimatu, kui tahame, et inimesed teeksid suurema lisandväärtusega tööd ja suunaksid energia sellesse, milles nad tõeliselt head on – kartmata, et kellegi töö kaob. Hirm ametikohtade hääbumise ees on suuresti asendunud tõdemusega, et osades valdkondades võib lähiaastatel tööjõunõudlus tehisintellekti tõttu suureneda. Näiteks prognoosib Future of Jobs Report, et 2027. aastaks kasvab tööhõive andmeanalüütikute, suurandmete spetsialistide, AI- ja masinõppeekspertide ning küberjulgeolekuspetsialistide puhul keskmiselt 30%.  

Seega on täna juhtide roll leida viise, kuidas julgustada inimesi AId oma töös tõhusamalt kasutama. Teisisõnu välja nuputada, mis aitaks panna üheskoos toimima tehisaru kiiruse, infotöötlemise võimekuse ja väsimatuse ning inimese kriitilise mõtlemismeele, taju ja empaatia. Tehistaip ei vaja puhkust ega võta haiguslehti, kuid inimarul on täna veel mitmeid eeliseid ja tugevusi, mis ühes tehnoloogiaarenguga kindlaks konkurentsieeliseks kasvatada. See pole kerge ülesanne ja vajab nutikat lähenemist.

Tasakaalukam hübriidtöö
Kaugtöödilemma lööb jätkuvalt laineid nii siin kui sealpool maakera. Teame, et mitmed rahvusvahelised ja kohalikud organisatsioonid astusid samme, mis kohati on kõlanud leheveergudel isegi radikaalsetena. Täna peame rääkima paindlikkuse kontekstis ennekõike laiemalt hübriidtööst, kuna pole üht ja õiget, musta või valget  – nii kodukontoril kui ka tiimiga ühes ruumis koos töötamisel on oma eelised.

Seetõttu usun, et diskussioonide taustal on tekkinud ühiskonnas laiem arusaam, et meil tuleb otsida tasakaalu ja mõtestatust, kuidas on kõige targem oma tööd teha, seda nii kaug- kui ka lähitööl. Varasemast enam tuleb enda jaoks lahti harutada, milline lähenemisviis, olenevalt tegevuse sisust ja eesmärgist, kõigi meie töötajate jaoks enam väärtust loob.

Kokkuvõttes usun, et need kolm teemat jõuavad ühel või teisel kujul paljude organisatsioonide koosolekuaruteludesse või kohvinurga jututeemadesse ja mõjutavad seda, kuidas me oma tööd lähitulevikus teeme. Kõigele ei saagi ega peagi üleöö lahendusi ja vastuseid leida. Räägime ju AIst juba mõni aasta, kaugtööst kauemgi, ent need on jätkuvalt olulised fookused, lihtsalt uues kastmes, uute võimaluste või riskidega. Tähtis on kriitiliselt mõelda, millega kaasa joosta, millega mitte ning mis võib organisatsiooni jaoks osutuda võtmetähtsusega teguriks.

Marika Raiski, Elisa suhtekorraldusjuht