Põhisisu algus

Kas keskmise palga pidev kasv lükkab ajaloo prügikasti mitmed tänased ametid?

25.10.2022

Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 10 aastat (2011) tagasi 839 ning 2021. aastal 1548 eurot ehk 10. aastaga pea 85% rohkem. K äesoleva aasta juunis oli see kerkinud juba 1754 euroni. Töötaja pilgu läbi seda numbrit vaadates tundub ju tore ning see võiks ehk suuremgi olla, kuid me peame arvestama, et palga maksmiseks vajalik raha ei tule siiski seina seest ega teki ja sõltu poliitikute tahtest.

Erasektori tööandja saab palka maksta vaid siis, kui tema poolt palgatud inimesed on tootnud piisavalt lisandväärtust ning tuleb tõdeda, et see statistika ei ole meil Eestis sugugi nii reibas.

Kui aastal 2010 oli tööviljakus tööturul hõivatu kohta lisandväärtuse alusel 19 600 eurot, siis 10 aastat hiljem oli see kasvanud 34 800 euroni (aastal 2020) – kasv 78%. Kui me aga vaatame tööjõukulude tootlikkust lisandväärtuse alusel, siis on see kindlameelselt languskursil.

See kõik võib tunduda majandusanalüütikute kuiva numbrimänguna, ent praktilises elus tähendab see seda, et ühest hetkest alates ei tasu teatud tööde puhul enam inimtööjõudu kasutada.

Automatiseerimine, robotid ja tehisintellekt ei ole õige pea enam moodsad ja trendikad väljendid, millega ettevõtte innovaatilisust tõendada, vaid praktiline ja majanduslik vajadus. Kuigi tööturul oleks inimesi, kes ehk sooviksid olla poes kassapidajad, pangas tellerid või telekomioperaatori juures esmatasandi klienditeenindajad, siis tööandjatel ei pruugi matemaatika seda enam lihtsalt välja mängida.

Graafik 1Graafik2

Mida madalam on töötaja poolt täna loodav lisandväärtus, seda suurem on tõenäosus, et 10 aasta pärast tööjõuturule jõudvad lapsed loevad nendest töökohtadest ajalooõpikutest – no umbes nii nagu meie loeme täna lüpsja, liftisaatja või tänavavalgustuse lambisüütaja ametite kohta.

Viimase 20 aasta jooksul on ehk pangad Eestis sellel teekonnal kõige enam inspireerivaks eeskujuks olnud. Alguses pangaautomaatide võrgustiku, seejärel maksete digitaliseerimise ning lõpetuseks iseteeninduskeskkondadega, mida suur osa populatsioonist pea inimõiguseks peab. Veel 5 aastat tagasi peeti parimaks isikutuvastajaks veel inimsilma, täna on paljudes kohtades kasutusel juba masinnägemise lahendusi, mis tegelikult pakuvad eeliseid nii töökindluse kui ka usaldusväärsuse osas.

Seega, millest oleks mõistlik unistada väikesel Johannal või Johannesel, kes täna lasteaias käib ja vaikselt õpib muu ilmakorralduse osas ka rahatarkust ning seda, kuidas poest jäätise kätte saab?

Ilmselgelt ei ole selleks ametid, mis nõuavad mingites tegevustes rutiinset täpsust ja korrektsust. Inimesed on nendes töölõikudes lihtsalt uskumatult ebaefektiivsed ning tüdinevad vaimselt äärmiselt kiiresti. Taolised töölõigud automatiseeritakse laste poolt, kes õpivad täna keskkoolis.

Samamoodi ei ole mõistlik panustada töökohtadesse, kus inimene oma olemusega lisandväärtust tegelikult ei loo. Siia kategooriasse kuuluvad eelmainitud kassapidajad, süsteemis rutiinseid tegevusi tegevad klienditeenindajad (või ametnikud) ning töötlevas tööstuses need töölõigud, millele on olemas automatiseeritud lahendused juba mõne moodsama masinapargi näol. Nendele töökohtadele ei leidu juba täna piisavalt soovijaid, kuna palk on liiga väike ning rohkem maksta tänu napile lisandväärtusele ei kannata. Seega on tööandjad aktiivselt otsimas võimalusi tehisintellekti või robotite kasutamiseks. Klientidena ei pruugi see meile ju esialgu meeldida, kui kõnele vastab robot, aga suurte teenindusmahtude juures on see efektiivseim viis eristamaks, millised kontaktid peavad minema lahendamiseks inimesele ning millised saavad parima lahenduse otse süsteemist automatiseeritult.

Johannal või Johannesel on tulevikus väga suure tõenäosusega töö, mis nõuab emotsionaalset intelligentsust, loovust, probleemilahendamise oskust ning empaatiat. Need on omadused, mida ei ole nähtavas ega kujuteldavas tulevikus kellelegi delegeerida. Miks peakski! Just need on tegevused, millel on kõrgeim lisandväärtus. Seega ka tõenäosus saada palgapäeval oma kontole rahasumma, mis hinge naeratama paneb.

Täna on ehedateks näideteks panganduse ja IKT sektor, mis mõlemad tegelevad tootearendusega just probleemilahendamise loogikast lähtudes. Eesmärgiga aru saada, millist frustratsiooni tootega lahendatakse ja kuidas sellega raha teenitakse. Vähe on edukaid ettevõtteid, mis on spetsiifiliselt tehnoloogiakesksed ehk pelgalt teaduse- või teadmispõhised. Oluline on mõista, kuidas tehnoloogia või muu pakutav lahendus kliendi elu päriselt paremaks teeb, või veelgi täpsemalt – mis on see väärtus, mida peame looma, et klient rõõmsal meelel on selle eest nõus ka raha maksma.

Töölõigud ja ametid, mis ei paku inimestele vaimset väljakutset või kliendile tuntavat lisandväärtust lihtsalt kaovad. Mida kiiremini kasvab palgasurve, seda kiiremas tempos peavad ka tööandjad oma protsessid kriitiliselt üle hindama ning tegema vajalikud investeeringud, et automatiseerida kõik, mis võimalik. Seejärel saab alles jääva raha juba ümber jagada nendele inimestele, kes jäävad. Kes on head probleemilahendajad, võimelised nägema puu taga metsa ja metsa taga puid ning mis peamine – kliendis inimest ja tööelus rohkemat, kui pensionile jäämise ootust.

Käes on 2023. aasta eelarvete koostamise aeg. Me kõik kirjutame oma tabelitesse nii kulude kui ka tulude prognoose, mõistlik on sel korral väga kriitiliselt hinnata ka investeeringute rida. Kõik tööjõuturu prognoosid ennustavad ühte – tööealine elanikkond väheneb ning alles jääjad soovivad suuremat palka. Seda tasub aktsepteerida, sest see on suures piires nagu pissihäda. See ei lähe ära, isegi kui väga tahaks. Sellega on mõistlik tegeleda õigel ajal, sest muidu on lõpptulemus üsna ebameeldiv. Seega ehk on nüüd viimane aeg teha need automatiseerimise investeeringud, mida siiani on edasi lükatud, sest noh … saab ju niisama ka … Vot nüüd enam edasi ei pruugi saada.

Töötajana tasub aga meeles pidada, et kõrgemat palka küsides, peame ka ise omalt poolt rohkem lauale tooma . Ennast arendama ning teadlikult suunama just nende tulevikuväärtuste poole, sest vastasel juhul teeb seda tööd varsti jupike koodi või robot.
Õige pea ei oma suurt tähtsust 30 aastat kogemust raamatupidaja või projekteerijana, kui ei ole võimekust digitaalseid töövahendeid kasutada. Ja see on veel võrdlemisi triviaalne muudatus. Suures pildis tasub nii Johannesel, Johannal kui ka nende vanematel juba täna keskenduda võrdselt nii sotsiaalsete oskuste arendamisele, kui ka enda seest oma loomupäraste tugevuste üles leidmisele ja seejärel nende võimendamisele.

Inimestena rajame oma edu alati oma tugevustele. Sellele, milles head oleme ning mille tegemine meile energiat annab. Iga ettevõtte ja asutuse juhid peavad tulevikus sellele oluliselt enam tähelepanu pöörama. Kui me lõpetaksime energia kulutamise sellele, et suruda lapsi ja/või töötajaid mingisugustesse keskpärasuse standarditesse ning võimaldaksime neil oma tõelised anded tööturule tuua, siis kasvaks nii produktiivsus kui ka rahulolu viisil, mida rahaga kunagi saavuta da pole võimalik.

Kokkuvõtvalt võiksid 2023. aasta eelarved rääkida ühiselt lugu sellest, kuidas “jah”, palgad jätkavad kasvamist, aga ainult nendel, kes ka lisandväärtust suudavad kasvatada. Kõik tööd, mida saab automatiseerida, tasub nüüd automatiseerida või vähemalt sellega algust teha. See on üks okkaline tee, mida keegi meist ei ole veel ühe kalendri pildiseeria vältel lõpule viinud.

Juhtidel tuleb sealjuures fookusesse võtta igast oma töötajast maksimaalse väljatoomise – vastavalt igaühe annetele ning tegelikule võimekusele, ehk siis ei tegele enam pelgalt ressursi juhtimisega, vaid päriselt inimeste kui emotsionaalselt intelligentse vara arendamisega. Kui sellele rajale astub aasta-aastalt aina enam ettevõtteid, näeme varsti nii meelerahu pakkuvaid keskmise palga graafikuid kui sama eeskujulikku lisandväärtuse kasvutempot.

Seotud märksõnad