Kaasaegse juhi kolm väljakutset tänases töömaailmas
Agiilses töömaailmas seisavad juhid silmitsi hulga reaalajas kiirreageerimist nõudvate väljakutsetega. Kohaneda tuleb kiirelt kõigi ja kõigega. Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika stiilis suhtumine paljudes olukordades enam paratamatult ei toimi.
Pole kahtlustki, et tänase töömaailma peamine märksõna on kohanemine. Juhtide jaoks tähendab see kiiremat reageerimis- ja otsustamisvalmidust. Kui oleme harjunud, et otsusel on suur kaal ja see vajab n-ö seedimisaega, siis agiilne keskkond nõuab, et teod sünniksid kiirelt. Paljusid samme ei saa lükata tulevikku, kuna selleks ajaks on maailm juba sõna otseses mõttes eest ära liikunud. Aina suurem rõhk on reaalajas, siin ja praegu tehtavatel käikudel, olgu need seotud protsesside või inimeste juhtimisega.
Samas on meile ajast aega õpetatud teada-tuntud põhimõtet: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Asetades selle lause agiilsesse juhtimismaailma, peab tõdema, et see mõtteviis vajab ümber kohandamist. Ent see ei tähenda juhitöös põhjalikkuse, detailsuse või mõtestatuse kõrvale heitmist ega tee rajamist pinnapealsusele. Töömeetodid ja -harjumused vajavad muutmist ja muutumisjulgust.
Kunagi pole piisavalt vajalikku infot ja määramatus aina kasvab
Praegune tahan-kõike-kiirelt-teada-saada ajastu tekitab küll info üleküllust, kuid juhtimiskontekstis tuleb kaasaegses organisatsioonis harjuda, et otsustamiseks ei ole enamasti laual kogu vajalikku teavet. Ideaalmaailmas võtaks aega, analüüsiks kõik stsenaariumid läbi ja langetaks ülimalt kaalutletud ja läbimõeldud otsuse. Üheksal juhul kümnest aga tegelikult selleks aega pole. Samas reageerima peab, sest olukord nõuab.
Seega on õige aeg kodustada mõtteviis, et valikud saab teha praeguse parima teadmise pinnalt ja vajadusel koguda uut teadmist n-ö käigu pealt juurde.
Avatus eksperimenteerimisele ja riskimisele
See viib meid järgmise olulise punktini – kuidas õppida juhina eksperimenteerima, et paremaid lahendusi leida või olulisi otsuseid langetada. Valmisolek katsetada erinevaid lähenemisi aitab puuduvad pusletükid ükshaaval kokku koguda ja töö käigus oma teadmisi lihvida, mõistmaks kas võetud suund on sobiv või tuleks kurssi muuta. Etteruttavalt öeldes siis jah, enamjaolt on seda vaja teha. Nii võib tõdeda, et eksperimenteerimine on kaasaegses töökeskkonnas üks prioriteetsemaid info omandamise ja töötlemise viise. Testid, õpid, teed järeldused ja testid uuesti. Nii kordi ja kordi.
Valmidus vigu teha
Teisalt eeldab eksperimenteerimine, et tegevusse on sisse kirjutatud, et midagi võib nihu minna – ja enamjaolt tõenäoliselt läheb. Kas meie tänased juhid on selleks valmis ja altid oma vigu tunnistama, on eraldi diskussiooniteema. Psühholoogiliselt on selline tegutsemine paljudele keeruline, kuna ühiskond on meid harjutanud mõtteviisiga, et asjadel, tegudel ja väljaöeldul on küljes silt tunnusega õige või väär ja valesti käitudes ei järgne fanfaarid, vaid pigem halvakspanu. Samamoodi ka juhtimises – kui juht teeb vea, siis kuidas ta ise ja teised sellele reageerivad. Oluline on, et kui juht julgeb eksperimenteerida, siis kas ta julgeb eksides käe püsti tõsta ja jagada, mida mõrumagusat ta kogemusest õppis.
Nii on kokkuvõttes seatud juhtidele ootus harjuda mõtteviisiga, et määramatust ei saa me ei kaotada ega edasi lükata ning pakiliste otsuste langetamiseks pole meil kunagi tervikpilti. Seis mängulaual muutub tänases dünaamilises keskkonnas lihtsalt nii kiiresti. Võistluse enda kasuks pööramiseks ja paremaks juhiks kasvamisel tuleb õppida teadlikumaid otsuseid langetama läbi eksperimenteerimise ja vigade tegemise.
Marika Raiski, Elisa suhtekorraldusjuht